Päevad kõik on kalendris kinni

Esimene kuu noore kooliõpetajana on jäänud selja taha. Esimesed hirmud on ületatud, esimesed pisikesed võidudki võidetud, ent lõviosa sellest pikast ja keerulisest teekonnast on alles ees. Olgugi, et väljakutsed on tohutud, jätkub mul tahtmist ja pealehakkamist. Mis sest, et nii mõnelgi pärastlõunal istun klaasistunud pilgul oma klassiruumis, küsides endalt, mis läks valesti; mis sest, et analüüsin juba toimunud ning veel toimumata tunde hommikuti hambaid pestes, tööle sõites või sealt lahkudes ja öösel uinudeski; mis sest, et septembrikuu unetundide koguarv on üks mu senise elu väiksemaid, ootan innukalt järgmist nädalat. Mõtlen, kuidas teha tunde õpilastele huvitavamaks, kuidas selgitada paremini kohati kuiva ja teoreetilist, ent ometi vajalikku õppematerjali, kuidas õpilasi tunnitegevustesse rohkem kaasata ning – ja see pole sugugi väheolulisem – kuidas selle meeletu mõtte- ja ettevalmistustöö juures ise ellu jääda.

Mõned täiendavad tähelepanekud:
Õpilased on huvitavad. Nad on kohati keerulised ning mul on aeg-ajalt neid raske mõista, ent tunnen, et olen selle nelja nädala jooksul siiski astunud pisikese sammu või poolteistki edasi ja lapsi juba oluliselt paremini tundma õppinud. Olen aru saamas nende motiividest ning mõtetest. Samas tunnetan, et läheb veel väga palju aega, enne kui õpilased mind piisavalt usaldavad, enne kui saavutame klassiruumis sellise vastastikuse kontakti, mis annaks võimaluse muuta tunnid senisest olulisemalt mängulisemaks ning mitmekülgsemaks. Ootan seda aega põnevusega.

Unenäod on peamiselt koolitööst. Kool, õpilased, tunni- ja töökavad ei jäta mind pärast uinumistki. Pigem ärkan hommikul üles teadmisega, et nii mõnigi aeganõudev asi sai tehtud. Hiljem avastan, et tehtud sai küll, aga unes, mitte ilmsi. Lõpuks tuleb ka tegelikult asja kallale asuda.

Kohv on (endiselt) mu hea sõber. Kilode viisi vihikuid, klassikomplektide kaupa kontrolltöid ning lugemiskontrolle parandades kulub suur, soe ja piimavahune kohv igati marjaks, turgutades mind nii füüsiliselt kui vaimselt, pakkudes pisikest, ent ometi hädavajalikku kõrvalnaudingut.

Koolipäevad kihutavad mööda kosmilise kiirusega. Tõsi, see juba on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Ent samamoodi jätkates ma ei imesta, kui need kooliaastad on paari silmapilgutusega möödunud ning mulle jääb lõpuks vaid võimalus tagasi vaadata ja nostalgitseda, meenutades oma õpilasi, lennukaaslasi, kolleege, häid ja halbu juhtumeid, tunda rõõmu õnnestumistest ning naerda ebaõnnestumiste üle.

Oh, tunnen, et olen selle kuu jooksul meeletult kogenud ja õppinud, avanenud ning arenenud. Teadmine, et suuremad raskused on alles ees, annab vaimu- ja tahtejõudu. Teadmine, et ükski päev pole teineteisega sarnane, tekitab huvi aina edasi astuda. Teadmine, et ma pole üksi, vaid minusuguseid pisut nupust nikastanud noori on Eesti koolides veel, teeb meele rõõmsaks ning paneb kannatamatult ootama meie lennu järjekordset kokkusaamist, et oma kogemusi, oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jagada, nende üle naerda, võib-olla nuttagi, et siis jälle naerda, naerda, naerda vaid võidu…

Viivi Luik “Põliskevad”
Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini
läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni,
kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda,
kättpidi teretabki.

Soovita(ksi)n ka lugu “Naera, naera” Tõnis Mäe esituses, aga sinutoru.com varasalves seda ei  ole kahjuks.

Et oskuslikult hinnata õnne, peab vahel ka ebaõnnestuma

Pärast teisipäevast koolipäeva puhkesin õhtul kodus nutma, sest mu pea hõivasid mõtted sellest, et ma ei saa hakkama ja ma olen halb õpetaja. Uskuge või ärge uskuge, ka see läks üle!

Tol päeval käis mu tunde vaatlemas ja hindamas didaktik Evelin ja kohe esimene tund, mida ta nägi oli mu esimene läbikukkumine – üheksa poissi hilinesid tundi ja segasid normaalset tunni alustamist, seejärel nad susserdasid/jutustasid/sahkerdasid/küsisid/segasid vahele/ei kuulanud, hetkeks sain nad tööle ja siis läks sama jama jälle edasi. Alguses mõtlesin: „Nii piinlik, ta nägi mu halvasti juhitud tundi“, tagantjärele saan öelda, et näen asju, aga hoopis teisiti… Tänu Evelinile sain aru, et õpilased ei arva, et ma olen halb õpetaja, neil oli lihtsalt paha-tuju-päev nagu meil kõigil aeg-ajalt. See kerge kaosega tunni kogemus avas mulle mind ennast uuest valgusest – sain teada, et mul on võime jääda rahulikuks keerulistes situatsioonides, seda on minu tugevuseks märkinud ka mind vaatlemas ja hindamas käinud inimesed.

Järgmine tund sama klassiga õnnestus, ma võitsin nad tagasi ja nad olid nii tublid! Hea, et ma nutsin oma nutud ära ja suutsin endale meenutada: „Ka see läheb mööda, homme on mul uus päev ja uus võimalus end taas tõestada.“ Ma saan teha maailma parimat tööd ja olen selle üle väga õnnelik!  Taaskord, ma ei saa unustada oma mentor-õppealajuhatajat Silmet, kes mind nii palju kuulab ja aitab – inimene, kes suudab olla kriitiline ja märkab minu probleemkohti, samas on ta väga toetav ja julgustav tugiisik.

PS: Kõik ei ole halvasti! Näiteks esmaspäeval sain õpilastelt kokku seitse komplimenti oma välimuse aadressil!

Koolimelu

Eelmisel neljapäeval tundisin end taas nagu pubekas. Nimelt toimus mul 5b klassiga esimene klassiõhtu, mis kujunes lõpuks veel lõbusamaks ja nostalgilisemaks, kui ma eales arvata oleksin osanud.

Aga see oli, nagu öeldud, lõpuks. Alguses lapsed aga vaidlesid ja karjusid ja solvusid ja mida kõike veel. Mul polnud õrna aimugi, et paaritunnise õhtu pärast nii palju vaielda on võimalik.

Kõigepealt vaieldi selle üle, millist filmi vaadata. Pärast mitmepäevast hääletust valiti välja õudukas „Mägedel on silmad“, aga kuna N. ema ei luba hirmsaid filme vaadata, siis langes see valik ära. Põhjaliku arutelu ja mitmete solvumiste tulemusena otsustas mu klass „Scary Movie“ kasuks.

Võiks arvata, et sellega oli asi otsustatud. Te eksite, hoopis vastupidi. Sellega asi alles algas. Nimelt on sellel komöödial viis osa ja loomulikult oli kõigil lastel oma isiklik lemmik. Helistasin vahetunnis suures hädas oma tuttavatele, et järele uurida, kas valida pigem „Scary Movie I“ või „Scary Movie III“, kuid paraku polnud keegi mu sõpradest neid filme näinud. Viimaks ometi sai otsus tehtud.

Viimaks ometi said tehtud ka kõik teised elutähtsad otsused – millist muusikat kuulata, kas osta Coca-Colat või Sprite`i, tavalist popkorni või võimaitselist popkorni jne jne jne. Kuid kui me siis viimaks minu klassis pärast filmivaatamist pudelimängu mängisime, võisin ma päris rahul olla. Mitte midagi pole muutunud! Karjuda koolimaja aknast välja „Ma armastan Justin Bieberit“, süüa šokolaadiküpsiseid merevaiguga või teha kümme sekundit S-le kalli – ma tundsin nagu ma oleksin ise 11-aastane, kes kõike seda teeb. Sõime liiga palju krõpse ja kuulasime muusikat, tegime lolli nalja ja kolasime Facebooki kontodel. Mul oli väga hea olla. Tuleb tunnistada, et mul on üks ütlemata armas klass ja see oli üks lahedamaid pidusid, kus ma viimasel ajal olen käinud. Elagu klassiõhtud, tobedad filmid ja pudelimäng!

Mari,5.lend

“Õpetaja, kas need viiendikud on teie lapsed?”

Kuhu need nädalad kaovad?

Uskumatult kiirest lendab aeg, jälle on pühapäev ja jälle valmistan tunde ette ja jälle vaatan tõtt loovtööde hunnikutega, jälle…

Möödunud nädala algus oli füüsiliselt raske. Mul oli nohu ja pea paks, võitlesin pidevalt unega. Klassi ees tundsin end ebakindlalt ja ütlesin lastele korduvalt valesid nimesid, ajasin töökäsklusi jagades lehekülgi sassi. Siit loo moraal – haige õpetaja ei ole hea õpetaja. Aga nii mõnus öelda: „Mul on parimad töökaaslased!“ – teisipäeval tegid nad mulle ingveriteed, et ma ikka rutem terveks saaks.

Koolis toimus ka stiilinädal, terve nädala vältel oli iga päev teatud riietumisstiil ettenähtud, esmaspäeval pidid poisid tüdrukuteks riietuma ja vastupidi. Eirasin stiilinõuet ja läksin kooli oma tavaliste riietega. Koridoris tuleb vastu õpilane:

– „Oi, näe, õpetaja on ka end meheks riietanud, lahe!“

– „Tõesti?“

– „Olete ju!“

Veel vaheldust koolitundide kõrvale

Tänu ingveriteele sain kolmapäevaks haigusest vabaks ja tegin kaasa oma klassiga Spordipäeval, mis toimus Nõmme metsas. Orienteerusime seal erinevatesse punktidesse ja vahepeatustes läbiti erinevad tegevused: kaugushüpe, topispalli vise, jooks ja kotijooks. Topispalli viskasin minagi – oma 7 meetrit tuli ära! Pärast Spordipäeva sai õpetaja Ivo Visaku (samuti programmi Noored Kooli õpetaja) eestvedamisel ainesektsioonis osaletud, jagasime ideid erinevatest temaatilisteks üritustest ja mõned panime juba paika ka, näiteks Keelte nädal ja jõulupeo Teatriõhtu.

Neljapäeva õhtu oli parim! Koos Ivo ja oma klassiga korraldasime klassiõhtu, sai kõvasti mängitud „Pikka nina“, palju söödud ja palju-palju naerdud, kuna tüdrukud olid vähemuses, siis pidin isegi paljudest mängudest „5. klassi tüdrukuna“ osa võtma. Mängus „Tõde ja tegu“ oli kõige rohkem elevust tekitavam küsimus tuli Ivole: „Kas teile meeldib õpetaja Laura-Liisa?“

Hea on tõdeda, et neljapäeval sain esimest korda premeerida õpilast hindega „5+“.

Ja nii lähengi uuele nädalale vastu jälle meeletu positiivsusega!

Ja käes on hääle kadumise aeg

Nädal algas sellega, et mul sai hääl otsa ja paljunduslimiit sai ka otsa. 100o lk läks kahe nädalaga. Natuke piinlik hakkas, et nii kiiresti otsa sai, aga siis leidsin vihiku, kuhu on ka eelnevad sooviavaldajad paljunduslimiiti juurde küsinud.

Mõtlesin siis, et no mis seal ikka, eks ma ka siis küsin. Küsija suu pihta ei lööda ju. Ja saingi! Ma ainult ei tea, kui palju ma juurde sain. Aga on olemas! jee.

Täna ütlesin vahetunnis 6. klassi tüdrukule, et mul ei ole täna väga palju häält, et vaatame, kuidas hakkama saame. Ja siis ta mõtles natuke ja ütles siis:”Aga teeme nii, et te annate meile isesesivalt ülesandeid lahendada ja siis natuke sosistate ainult igaühe juures!”. Tunni alguseks oli neil juba ära jagatud, et kes mulle suuvoodriks hakkab, et kellel on kõige selgem hääl ja et mina siis pean sosistama sellele inimesele oma jutu.

Kuigi see mõte tundus päris põnev, siis ma arvan, et oleks liiga suureks laadaks lahti läinud, sest neid on seal klassis 28. Ja siis tegin uue reegli, et teeme nii, et kõik on lihtsalt nii vaikselt, et nad kuuleks mind. Ja sellega nad said hakkama… iseseisvat tööd andsin ka!

Hääl oli mul ära ka eelmisel aastal samal ajal. Õpetaja kutsehaigus vist esimestel aastatel. Kuidas teistel õpetajatel sellega on?

Lubasin, et teen pildi ka oma klassi seintel olevatest tabelitest. Esimene tabel on iga kalssi jaoks eraldi ja see on õpieesmärkide tabel. Sinna kleebin vastavalt selle kleepsu, ku mitu õpilast on selle eesmärgiga hakkama saanud ja teab/oskab mingit kindlat asja. Õpilaste arvud panin suhteliselt suvaliselt – nii kuidas mulle hea tundus.

 

Igal klassil on ka keskmise hinde graafik. Selle tabeli panin alles hiljuti üles ja see on veidike poolik veel. Klassi eesmägi teen värvilise joonena vastava hinde juures. Kaheksanda b klassi poisid täna uhkeldasid oma tabli ees ja tegid ennustusi, et kunas nende tase langema hakkab. Mina muidugi loodan, et ei hakkagi langema! Natuke värvilisemaks peaks ka neid tabeleid tegema.

Silvia

5. lend

 

 

Kui asjad ei lähe päris nii, nagu plaanisid,…

 

Augusti alguses tekkis erinevates peades aasta ootusi kaardistades idee, et võiks lennu keskis planeerida midagi südamele, midagi meeldejäävat ja midagi mitte kooliga seonduvat. Tüütuks muutub ju kui saad kokku ainult koolitusel ja räägid ainult, mis sigadusega Juku sellel nädalal hakkama sai või kui nõme hindamisjuhend nüüd kinnitatud sai. Niisiis tükk aega minu peas küpsenud lennuga matkama mineku idee sai GO!.

Tegin 5. lendurite seas põhjaliku taustauuringu ning ühiste lootuste ja ootustega pani end matkale kirja ligi 20 inimest. Suhtlesin, küsisin, vastasin, teavitasin, sättisin, otsisin, uurisin ning tulem oli vahva. Kusjuures Liisi abita poleks midagi nii suurejoonelist välja tulnud. Plaan oli minna laupäeva hommikul Rammu saarele, matkame saarel, õhtul veedame lõbusalt aega ja järgmisel hommikul läheme mandrile tagasi. Kuna ilma lubas väga huvitavat ja külmetushooaeg oli juba alanud, siis astus laupäeva hommikul paati 11 inimest. Ja oh üllatust, üllatust, mind ei olnud seal paadis. Niiet kes lootis, et saab siit teada, mis saarel toimus, peab pettuma. Öeldakse, et mis toimub saarel, jääb saarele. Lohutuseks paar pilti siiski jagati ja öeldi, et väga vahva oli.

Fotod: Jüri Saarma

Kõik ju justkui toimus, aga mina ju rahule ei jäänud ehk asjad ei läinud päris nii nagu plaanisin. Mõnikord võidakse seada sind valikute ette, mis ei ole mõnusad, aga mis lihtsalt on vaja ära teha. Selliseid valikuid on kindlasti igaühel ette tulnud, ka õpetajatel. Näiteks dilemma, kas lõpetada tunnikava või minna magama; kas saata laps teise tuppa nutma või minna temaga batuudikeskusesse; kas öelda õpilasele, et pea valutab ja konsultatsiooni ei toimu või anda talle mõned ülesanded. Oleks vaid Pyrrhos seda teadnud. Arvan, et lihtsamaid dilemmasid, nagu need näited, saab tegelikult juba eos ära hoida, kuid teinekord hoolimata näilisest dilemmast on valik selge ja meeldiv valik (magamine, batuudikeskus, konsultatsioonist koju jäämine) peab jääma tagaplaanile. Kui palju ohverdada, on igaühe südemetunnistus ja see äkki teebki inimesest (õpetajast) hea inimese (õpetaja). Sest iga valikuga me ütleme „jaa“ ning „ei“ ning selle „ei“ jaoks võib olla rohkem valikuid ei ole ega tule.

…siis tuleb järgmisel korral kindlasti paremini teha, sest see juba võis viimane võimalus olla.

Uni on kohustuslik

Täpselt nädal tagasi olin ma kerges paanikas, sest teadsin, et esmaspäeval tuleb meie Noored Kooli tuutor Kerli tunnivaatlust teostama. Tõenäoliselt kulutasin tundide ettevalmistamiseks aega kaks korda rohkem kui tavaliselt, aga nad ei tulnud paremini välja kui mu varasemad tunnid. Tagantjärele saan öelda, et kui ma püüan meeleheitlikult midagi väga hästi teha, siis kaovad ideed sootuks. Hea on see, et sain tunnid valmis ja pisut isegi magada. Tuutor Kerli jagas päeva lõpus head konstruktiivset tagasisidet ja loodan päev-päevalt kasvada paremaks Õpetajaks.

Halb on aga see, et nädala alguses tekkis unevõlg ja sellest tingituna olin ma kolmapäevaks keskmisest rangem ja tõsisem õpetaja, isegi õpilased kippusid seda märkama: „Õpetaja, Te olete täna nii kuri.“ Kolmapäeva õhtul läksin koju, valmistasin tunnid ette ja läksin vara magama ja see tasus end kuhjaga ära – neljapäev oli väga õnnelik, tore ja rahumeelne. Minul oli hea olla ja minu õpilased olid tänu sellele entusiastlikud. Uni lahendab nii mõnegi probleemi!

Teisipäeval käisin 5. lennu Reeno füüsika tundi vaatlemas, sain aru, et aasta õpetamiskogemust annab päris korraliku edumaa… mina veel nii enesekindel ja eneseteadlik ei ole kui tema. Õppisin sellest tunnivaaltuskogemusest, aga hoopis seda, et õpetajana klassi ees seistes tund lendab, aga õpilasena tunnis olles, see päris nii ei ole. Kuulamine ja õppimine on hetkel märksa raskem tegevus kui esinemine, õpetamine ja rääkimine. Selle jätan endale meelde ja püüan edaspidi tundides luua meeldiva tasakaalu enda ja õpilaste tunniaktiivsuse osas.

Eriline neljapäev

Neljapäeva mahtus veel paar kandvat emotsiooni. Mul oli ülimalt hea meel näha, et õpilane, kellel on lakkamatu vajadus tundides oma mõtteid-tundeid väljendada, sai lõpuks aru, et mõistlik on lasta ka teistel rääkida ja ise neid kuulata. Samal päeval leidsin ka esimest korda aega selleks, et vahetunnil astuda läbi õpetajate toast, varasemalt on mu vahetunnid lihtsalt märkamatult kadunud. Kindlasti ei saa mainimata jätta seda, et sinna õhtusse mahtus mu esimene lastevanemate koosolek ja täiskasvanud inimeste ees esinemine oli minu jaoks palju keerulisem kui laste ees, aga kõik loksuks paika. Põnev on olla erinevates rollides ja õppida seeläbi end ja oma käitumist paremini tundma.

Nädalavahetuse koolitustel sai jälle näha oma parimaid õdesid ja vendi ehk Noored Kooli 6. lendu. Reede õhtul tegime esimesed hääleharjutused koori proovis, see kujunes mulle valusaks kogemus, sest kolmapäevases tunnis hakkas mu häälele lisanduma ragisev-sahisev tämber, mis tähendab, et lauluproovis oli mul hääl veidi ära ja keskmisest madalam. Esimesest koori proovist jääb mulle pikaks ajaks meelde meie dirigendi lause: „Tüdruk, kas Sa ise ka tead, kui madal hääl Sul on?“ Loodan, et mu madal hääl tuleb klassijuhtimise juures ainult kasuks ja homsest olen tahvli ees seistes juba raginast vaba.

Kõik on uus septembrikuus

Uus koolimaja, uued õpilased ja hoopis uued mõtted.

Istun oma uues klassiruumis laua taga ja veedan vahetundi. Tunnikontrollid on lauanurgal valmis lõigatud, õpik on õigelt leheküljelt lahti, tunnikava juba ootab.

Aga vahetunde tehti pikemaks, sest lapsed ei jõua korralikult süüa 15 minutiga. Nüüd on neil aega 20 minutit. Kaheksandal klassil ei ole praegu söögivahetund, seega saan ma uurida, mida nad mul klassis teevad. Tahvlile joonistatakse kriidiga oma telefonide kontuure ja võrreldakse neid, uuritakse seinal olevaid tabeleid oodatavate õpitulemustega ja klassi saavutust nende täitmisel, proovitakse, kui kaugele ma ilma prillideta näen ja hüpatakse klassis ringi. Elu käib, kõik teevad midagi!

Nii hea on vaadata noori, kes lõpetavad ülikooli umbes kümne aasta pärast ja siis töötavad ametitel, mida veel tänasel päeval võib-olla olemaski ei ole. Päris põnev oleks nende nahas olla. Aga mina saan olla nende matemaatikaõpetaja, õpetada neid mõtlema ja oma mälu kasutama.

Ka mõned kolleegid on käinud minu klassi uudistamas. Tundub, et nad on häid mõtteid saanud – eriti meeldib neile mõte panna klassis kokkulepped seinale suurtele paberitele kirja. Nii, et igaüks neid näeks pidevalt. Samuti olen saanud head tagasisidet õpitulemuste tabeli kohta – siis õpilased näevad, mida nad veel enne kokkuvõtva hinde saamist oskama peavad. Ja ehk tunnetavad siis neid teadmisi ja oskusi rohkem. Tegelikult ikka ei ole kõik üks ja sama segapudu nimega matemaatika – on arvutamine, joonestamine, tõestamine, võrdlemine, mõõtmine, analüüsimine, loogiliste järelduste tegemine jne.

Mul on hea tunne klassi ees olla. Ka siis, kui poisid kaheksandas klassis üksteist tunni ajal närvi ajavad, mis lõpeb sellega, et ühe poisi pinal prügikasti visatakse. Siis saan olla mina see, kes räägib neile, kui halb tunne minul sellises olukorras olla on ja et ükski inimene siin klassis ei vääri sellist kohtlemist. Ja nad kuulavad. Ka siis, kui neid parasjagu tunni teemaks olev hulkliikmete liitmine ei tundu huvitav. Kui rääkida päris asjadest ja kuidas täiskasvanud inimesed päriselt omavahel suhtlevad ja konflikte lahendavad, siis nad kuulavad. Ja ma loodan, et sellest neile midagigi järgmiseks korraks meelde jääb või üldse terveks eluks meelde jääb.

Loodan, et saan olla igale oma õpilasete eeskujuks ja töötan selle nimel iga päev.. ainult mitte täna, sest täna on ju neljapäeva õhtu, st töönädal sai läbi! jejee

Silvia, 5. lend

matemaatikaõpetaja

“Privet, õpetaja Perova!”

Möödunud on mu esimene nädal õpetajana. Olen samaaegselt väsinud ja ülienergiline – kuidas see võimalik on? Lapsed ei lase mul kunagi väsida – samas, terve päev õpetajana klassi ees tundi vedada on väsitav. Ma tean! Lapsed annavad mulle energiat, tänu neile ma ei väsi ja teen innuga oma tööd.

Tunnen, et olen kooli sisse elanud, kolleegide alati rõõmsad näod on vähemalt meeles, mõned nimed ka. Kahjuks pean tõdema, et kooli kiire elu ja pidevalt peale tuleva uue info haldamine võtab veel aega, aga kõik armsad töökaaslased toetavad ja abistavad – seega, küll ma sellega ka tasapisi kohanen ka sellega. Minu mentor, kes on ühtlasi ka õppealajuhataja, käis vaatlemas mu esimese nädala viimast tundi. Sain temalt palju konstruktiivset tagasisidet, häid näpunäiteid edaspidiseks ja mis peamine, minusse kui õpetajasse usutukse.

Põnevalt loovad tegelased on mu õpilased, üllatavad mind aeg-ajalt oma kinkidega – joonistused, kommikesed, meisterdused ja voltimised. Loovust jagub ka nende küsimsutesse: „Õpetaja, kas te Diktaatorit olete näinud?“, „Õpetaja, kui palju te kuus raamatuid loete?“, „Õpetaja, mu ema tahtis teada, kus koolis te Saaremaal käisite?“, „Õpetaja, kas teiega FaceBookis võib suhelda?“.

Üllatajad ei ole mitte ainult lapsed… Suurim rõõm on kuulda kooli direkorilt isiklikult, et lapsevanem kiitis mu esimese koolipäeva postitust. Eriti vinge on see, et meie oma õppealajajuhataja teeb õpetajatele korra nädalas pingete maandamiseks joogatrenni.

Ja õpetamise kõrvalt tegelen aktiivselt ka õppimisega…

Reedesel Noored Kooli koolituspäeval saime palju julgustust ja jõudu, et alanud õppeaastale vastu minna. 5. lennust sain endale Suure Õe Liisi, kes täna ja alati mind toetamas ja abistamas on – uskumatult hea toetusvõrgustiku on Noored Kooli loonud alustavale õpetajale. Ja mitte ainult tööalane tugi, järgmisest nädalast algavad meie Noored Kooli koori proovid! Pärast gümnaasiumi lõppu ma küll lõõritanud ei ole, aga eks tuleb siis hääl lahti laulda ja mis muud kui – Noored Koori!

Õpetajaks poole aastaga

Pool aastat tagasi, kui otsustasin võtta oma elu üle kontrolli, ei kujutanud ma ette, milliseks see kujuneb. Pragmaatilisest mõttest “edasi õppima minna ja samal ajal palka saada” sai missioonitunne. Nüüd usun, et muutused on võimalikud.
Sain ka palju targemaks. Tean, mida tähendavad RÕK, PGS, HEV, lõiming, kutsestandart, kujundav hindamine, Bloomi taksonoomia, behaviorism, konstruktivism ja palju muud.

Aga kõigest ikka algusest peale. Programmist olen natuke kuulnud juba aastaid tagasi. Sellest vanast kokkupuutest jäid meelde vaid kaks asja: 1) programm on seotud õpetajaametiga ja 2) programmis saab suurt toetusraha (kui esimene fakt jäi alles, siis teine on nüüdseks juba valearvamus). Hakkasin uurima, lugesin osalejate Päevikud, vaatasin mõned tutvustavad videod ja mõtlesin, miks mitte proovida. Suurt usku endasse tollel hetkel veel polnud. Kuid mida rohkem aega edasi läks, seda rohkem hakkasin ma uskuma, et programm on sellel eluetapil see kõige õigem otsus, minu võimalus särada.

Kuna minu ankeet polnud teatud põhjustel just kõige rikkalikkum, ei saanud ma esimeste seas esimesest lävendist läbi, aga ikkagi sain (selle koha pealt tahaks öelda Sandrale “Suur tänu”, jälle!). Siis krabasin võimalusest kinni ja võitlesin oma koha eest. Bakalauruse kraadi sain samuti tänu “Noored Kooli” programmile, sest kuigi tahtsin tööd juba kaks aastat kirjutada, polnud mul piisavalt motivatsiooni, mille sain programmis osalemise näol.

Kõik, mis juhtus edasi, tundub juba sürreaalse unena 🙂 Seminarid, koolitused, ühisüritused, suvekool, tundide planeerimised, ristimine, naljad, sõbrad, jalgrattad, fotod, töökavad, ainekavad, tunnikavad, eesmärgid… Sündmuste ralli, mis ongi nüüd minu uus elu.

Ja nüüd, kui sain “käe valgeks”, saan aru, kui palju on mulle programm juba andnud ja kui meeletult palju pean ma veel õppima. Harjutama, mõtlema, märkama, jälgima, meelde jätma, proovima, ütlema, küsima, tegema… Õpetaja amet eeldab palju tegevusi. Ja kuna mina olen juba üks õpetajatest, pean sellega harjuma (+ veel üks tegusõna) 🙂

Ehk siis,

See you later.

Yours,

miss Viktoria