Suvest, koolist, hüplikest mõtetest ja tänutundest.

Hetkel on tunne, et augustilõpp on aeg, mida täidavad hüplikud mõtted ja võbelevad tunded :). Suure tõenäosusega läheb see kõik järgmiste nädalate jooksul nii intensiivsemaks kui konkreetsemaks. Aga praegustest mõtetest siiski:

Täna sain koolis klassivõtme – klassi, mida jagan teise ajalooõpetajaga (kuigi ei ole ette nähtud, et kaks võtit kahel õpetajal on). Lugesin seda oma esimeseks toredaks töövõiduks ja tundsin sarnast rõõmu nagu oleksin juba millegi enamaga hakkama saanud. Nagu oleksin ehk kedagi juba õpetanud.

Minu armas kaasõpetaja, tagasihoidliku loomusega, kohusetundlik ja pühendunud noor põhikooliõpetaja, lõikas ajal, kui mina oma 10kl veerandi töökava kallal pusserdasin, paberist kaunid püüdlikud värvilised tähed ‘Head kooliaasta algust!’ – kleepis need ühelt poolt kartongi ja teiselt poolt kilega üle ning sättis kenasti nööpnõeltega stendile.. Mina ise alles juurdlen, mida omapoolsele osale klassiruumi seinast riputada – paistab, et valge paberilehe kangestus kehtib ka heledate klassiruumi seinte puhul. Nagu Doris Kareva luuletuses: “Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur, et üksi sõna ei näi väärt, et öelda..”

Tervislik paanikatunne paisub aeg-ajalt nagu tuult täis puri – trackerid, töö- ja tunnikavad, vana ja uus õppekava, õpieesmärgid ja jälgimine, et kõik ikka kindasti edasi jõuaks – tsentrifuugitavad läbisegi kuskil diafragma kandis ringi. Katsun hingata sügavalt sisse ja välja ja keskenduda tundele, kuidas saabuvat tööd nautima hakkan ja kui tore mul saab olema õpilastega koostööd teha. Tunnen tänulikkust, et Noored Kooli programm aitab ja võimaldab mul unistust teostada.

Üleeile sain teada, et saan ühe klassiga nädalas tunde juurde – klassiga, kellega õpetajatel on vahel veidi keeruline. Otsustasin sedamaid, et neist saavad minu lemmikud! 🙂

Tunnen, et olen neljakuise ettevalmistuskoolituse vältel saanud palju häid teadmisi ja oskusi, aga sellest veel enam olen tänulik erilistele – joviaalsetele ja veidi ülevatele hetkedele, mida suvi meile 6. lennu gupina võimaldanud (ja koolitusprogramm tingimused loonud).

Suurim vaimne vitamiinipomm on näiteks päikeseline hetk Vormsi saarelt, kus hetk enne NK osalejaks ristimist (löömist, kuulutamist) kinniseotud silmadega rannal põlvitades Vormsi jumal Ahtot kohale loitsisime (Ahto-Ahto, merevahto, mitte ühto, aga kahto) – ja kuis Ahto saabudes ennastunustavalt naersime – algul silmad kinni, siis silmad lahti. Just see õnnetunne sealsest hetkest, et oleme üksteise kõrval ja tuleme nalja ja optimismiga oma huvitava ja nõudliku väljakutsega toime, see rõõm ja kindlustunne on see miski, mis südames alles on! Aitäh, Gustav ja Margus, et Ahto me pidulikuks hekteks appi kutsusite!

Ja teisalt – meie lennu NK suvekonverentsil korraldatud esimene tantsu- ja laulupidu “Öö ja ilm” – mis nõndasamuti natuke ülevust ja hulganisti joviaalsust tingis ning sealne ühteliitev tunne, et olemegi päris laulupeoga peaaegu sama joovastava ürituse (vähemalt enda jaoks) korda saatnud – ainult et natuke kiiksu ja huumoriga. Minu jaoks oli nii põnev kogemus, kuidas üritust lennukaaslastega kõik kuidagi natuke korraldasime kusjuures täiesti ‘ebatsentraalselt’ vaid kuidagi dünaamiliselt, loomulikult ja “horisontaalselt” – ja lõpuks kõik klappis – tammepärgadest kuni kultuuriministrini. Tahan peagi Toomas Henri Elvise kõne netti üles laadida – aga seniks rõõmustagu teid süttiv laulupeotuli ja dirigent Hirmu Surve!

NK 1. laulupidu “Öö ja ilm” – lalupeotule süütamine from Triin Ulla on Vimeo.

Rõõmsaks teeb, et suvekonverentsi laulupeost alguse saanud “Noored Koori” kohtub juba peaaegu 2 nädala pärast. Kas tunded ja mõtted kahe nädala järgsetes hetkedes endiselt hüplevad ja võbelevad või – lainetavad ja möllavad? :). Kahtlustan viimast, teisalt tunnen, et see ongi väljavaade kogeda elu tema tõelisuses. Tunda kergelt paanilist ootusärevust ja sinna hulka tõelist rõõmu uue peatüki algusest. Ja veel üks tänutunne, mida lihtsalt peab väljendama: aitäh-aitäh teile, varasemate lendude osalejad ja vilistlased, et olete meie lennu “Teejuhti” jätnud kõik need lohutavad laused ja näpunäited, mida keerulisematel hetkedel üle lugeda! Tänu nendele ridadele kogesin juba kevadel esimest rahulainet, mis leevendas taustal võnkuvat ‘kas-ma-ikka-saan-hakkama’ emotsiooni. Adudes, et jah – ma tahan ja olen valmis seda kõike kogema – nii raskuses kui rõõmus :).

Triin U.

Hea töökeskkond on tööl

Kodus töötamine on oodatust raskem, usud?

Tundub, et oleksin oluliselt motiveeritum kui viibiksin hetkel oma ägedas klassis – vahepeal on ju mõnus töökaaslastega mõtteid vahetada ja nii muuseas teha veel viimaseid pingutusi enne 1. septembrit… PS see on juba laupäeval!

Koolis oled alati info liikumisega kursis, näiteks nädala alguses sain teada, et lisaks klassijuhatamisele, 1.-5. klassi majandus- ja ettevõtlusõpetusele ning 5.-7. klassi eesti keele ja kirjanduse õpetamisele asun kasvatajarolli ka pikapäevarühmas.

Kuidas need asjad üldse nii läksid, et minust õpetaja sai?

Mõned asjad vist jõuavad ise Sinuni. Olen eriti keskmine saarlane, lõpetasin Saaremaal gümnaasiumi ja seejärel asusin pealinna vallutama. Koolivalik langes Tallinna Ülikoolile ja erialaks sai eesti filoloogia, seal vormiti minust kolme aastaga keeleliselt korrektsem keskmine saarlane.

Aasta pärast ülikooli lõppu töötasin lasteaias ja mulle hakkas üha jõulisemalt tunduma, et väikesed inimesed ongi kõige ägedamad, aga väljakutse mõttes tekkis huvi koolisüsteemi vastu laiemalt.

Täna olen Noored Kooli programmi 6. lennu osaleja, mis tähendab, et õpetaja- ja liidrikoolituse kõrval töötan kaks aastat õpetajana – ideaalne kombinatsioon! Juba praegu, päris teekonna alguses, saan öelda, et olen leidnud palju mõttekaaslasi ja potentsiaalseid parimaid sõpru kogu eluks!

Veendusin jälle kui raske on kodus töötada, nimelt sain just ärevust tekitava e-kirja, mis andis teada, et homme on mu elu esimene õppenõukogu. Ootan huviga homset, aga nüüd hakkan viimaseid pingutusi tegema ilma inspireeriva töökeskkonnata…

“Tere, mina olen Laura-Liisa!”

Seljatasin täna noore õpetajana oma esimese tööpäeva koolis. Vägevad emotsioonid!

Tutvustasin end kümneid kordi ja kuulsin korduvaid küsimusi: “Kuidas siis tunne on?”, “Kas kõik on hästi?” või “Kas Sind saab kuidagi aidata?” – hea on tunda end positiivse süsteemi osana.

Sain PÄRIS OMA sooja ja armsa klassi – värskelt remonditud helekollane maailm. Pesin puhtaks kapid ja lauad, lõin kujuteldava pildi oma pähe, kuidas asetada lauad-toolid, milliseid plakateid seinale panna ning kuidas süstematiseerida kapikesed. Kolleegidki kiitsid head uut põrandat ja ilusat värvivalikut. Põnev uus maailm – nagu kujundaks oma enda kodu!

Esimene samm uude ellu on astutud ja saan uhkusega öelda, et septembrist saab minust algklasside majandus- ja ettevõtlusõpetuse õpetaja, põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning 5. klassi klassijuhataja. Olen väga ootusärev ja nüüd ainekavasid, töökavasid, tunnikavasid vorpima!

Midagi sooja, millest talvel mõelda…

Talv on tulekul! Sügis tuleb küll enne veel… Parkides on juba näha kollaseid puulehti, õhus on tunda niisket ning kergelt mullast hõngu. Kuklas aga tiksub mul George R. R. Martini populaarse hiigelsarja „Jää ja tule laul“ peategelasliini kurjakuulutav tunnuslause: „Talv on tulekul!“

Ma tean, et mu talv tuleb raske. Tunne on, justkui läheksin õige pea jäisesse lahingusse, teadmata päris täpselt, kes ründab, millisest suunast ründab või kas üldse ründab. Ent enne veel, kui Noored Kooli osalejad taas ülepeakaela kooliellu sukelduvad, tahan meenutada kõigile, kui vahvad ja vaprad me tegelikult oleme, ning osutada, millistele helladele ja ülevatele hetkedele tuleks mõelda, kui tundub, et see talv läheb aina pimedamaks ja külmemaks ning lõppu ei paistagi veel…

Nimelt said 4.-5. augustil omavahel kokku Haapsalu õdus idüll ning Noored Kooli osalejate, vilistlaste, meeskonna ja kaasaelajate inspireeriv vaim. Peeti maha järjekordne Noored Kooli suvekonverents!

Laupäeval, 4. augustil oli töötubade päev. Alustati ühise päikeselise piknikuga, misjärel maailmaparandajad ning nende toetajaskond erinevatesse teemagruppidesse jaotusid. Arutleti süvatöiseid asju nagu kujundav hindamine, klassi juhtimine ning õpilaste käitumine, ent tehti ka füüsikalisi katseid, mängiti hääle ja rütmidega, otsiti õnneliku paarisuhte saladusi ning reklaamiguru ja fantaseeriti päris oma kooli loomisest.

Õhtu kulmineerus 6. lennu organiseeritud ehtsa ning üleva laulu- ja tantsupeoga „Öö ja ilm“. See oli pidu, mida vedasid eest üldjuhid Hirmu Surve ning Trigononika Kortsmuth; pidu, mida õnnistas oma kohalviibimisega laulutaat Gustav isiklikult; pidu, kus pidasid kõne president Toomas Henri Elvis ja kultuuriminister Viivi Sisask-Toidula; pidu, kus lauldi päev ööks ning öö päevaks; pidu, kus tantsiti rahvalikke ning rahvusvahelisi tantse lausa päikesetõusuni välja…

 

 

 

 

 

 

 

 

Pühapäev, 5. august tõi endaga kaasa valdavalt sportlikke meelelahutustegevusi. Varahommikused linnukesed said end kõikvõimalikesse joogapoosidesse painutada, hilisemad ärkajad tormasid ning elasid kaasa kanateemalisele maastikumängule ja erinevatele teatevõistlustele. Hing oli suurest meeskonnatundest ning inspiratsioonist lõhkemas. Selleks, et vältida osalejaskonna ootamatut kahanemist inimplahvatuste tõttu, olimegi sunnitud viimaks asjad pakkima, otsad kokku tõmbama ning Haapsaluga selleks korraks hüvasti jätma.

Kui talv ükskord tuleb – ja ega ta taevasse jää! – ning me tunneme end ehk veidi üksikuna, siis möödunud õnne, seda inspiratsiooni täis konverentsi, seda emotsioonidest ja paatoslikkusest pakatanud laulu- ja tantsupidu meenutagem ning… naeratagem! Sest kui talv tuleb, siis ta varsti ka läheb. See aga tähendab, et uus suvekonverents ei ole enam kaugel!

Siit see jälle tuleb!

Palju räägitud ja kiidetud õpetaja pikk suvepuhkus on märkamatult poole peale jõudnud, umbes-täpselt kuu aega on jäänud uue kooliaastani. Ei teagi, kas uut kooliaastat oodata või karta – eelmise aasta kogemused on teinud piisavalt ettevaatlikuks, et mitte enam nii naiivselt ja uljalt uuele kooliaastale vastu tõtata, samas on hinges siiski see sama ootusärevus ja elevus, mis eelmisel aastalgi. Hirmu on võib-olla vähem, esimesel aastal saime ju hakkama! Selle asemel on koha leidnud aga selline elutark manitsus, mis ütleb, et tuleb ennast valmis panna ka uuteks katsumusteks – päris kindlasti ei saanud me esimesel aastal kogeda kõike, mida üks kirju koolikeskkond pakub.

Mõned meist peavad valmistuma uuteks rollideks (näiteks tööks klassijuhatajana) või uute ainete/ainekursuste õpetamiseks, mõni alustab uut kooliaastat koguni uues koolis, uute õpilaste ja kolleegidega. Mul on hea meel tõdeda, et see kõik tundub endiselt põnev ja enamuses on ikka need mõtted, mis aitaksid algaval kooliaastal saada veel paremaks õpetajaks. Ometi ei ole möödunud kuu aega puhkust suutnud täielikult kustutada ka seda väsimust, kurnatust ja kohatist tüdimust, mis lõputuna näivatel viimastel koolinädalatel kippus domineerima. Siiani on meeles kokkulepped, mis said sõlmitud võlgades hädalistega, kes vaid päev või paar enne järelvastamiste perioodi lõppu end esimest korda ilmutasid ja pühalikult lubasid, et järgmisel aastal on nad hoopis teistmoodi õpilased. Küll alles vähekogenud, kuid siiski mõndagi näinud õpetaja minu sees lubab endal nende lubaduste täitumise osas ka veidi skeptiline olla.

Mis puudutab Noored Kooli teise aasta koolitusprogrammi, siis eilse esmamulje põhjal ootan ma liidrikoolituse aastat  väga. Ained tunduvad ägedad, nagu ka kodutööd, mis saavad ilmselt olema ajamahukamad kui esimesel aastal, kuid see-eest annavad meile loodetavasti ka palju rohkem. Ma usun, et ootus meile nii meie endi kui ka Noored Kooli tiimi poolt on sel aastal midagi suurt ära teha. Kevadel lõpetanud 4. lend on meile lati ausalt öeldes päris kõrgele seadnud, nii et peame nüüd nuputama, mida uurida ja millele tähelepanu pöörata poole suurema seltskonnaga (4. lennus lõpetas 10 õpetajat, meist on uut kooliaastat alustamas 21 noort õpetajat). Kõik see tekitab ühelt poolt põnevust uue kooliaasta eel, kuid teisalt ka veidike ärevust. Kindel on see, et uus kooliaasta algab juba kuu aja pärast ja pääsu sellest pole – tuleb teisest programmiaastast võtta lihtsalt kõik, mis võtta annab! Nagu eilsel koolituselgi juttu oli – ellujäämiskursused oleme juba läbinud, nüüd on aeg edasi minna.