Viimsi suvekool sai mõned päevad tagasi oma ilusa lõpu ja mul on ausalt kahju, et see kaks nädalat nii kiiresti möödus. Kuigi nii hea on oma voodis magada ja see, et koguaeg ei tiksu peas: tunnikavad, tunnikavad, tunnikavad, siis tegelikult ei oska ma ilmselt sõnadesse panna kui õnnelik ma olen selle üle, et olen programmis nimega Noored Kooli ja minust saab õpetaja. Isegi kõige raskemad hetked, kui esimese tunni kaos jalust nõrgaks võttis ja enesekindluse väga kõvasti kõikuma lõi, või see, kui kell on kaks või kolm öösel ja järgmise päeva tundide ettevalmistamine on ikka veel pooleli, on tegelikult hetked, millest ma loobuda ei taha. Läbi raskuste tähtede poole nagu öeldakse ja seda suvekool ka õpetas. Äge on enda arengut näha. Äge on, et meisse nii palju panustatakse. Äge on, et raske on. Äge on, et väsitav oli ja saab ilmselt ka tulevikus olema. Äge on, et 6. lennus on nii kihvtid inimesed, kellega võib lõputult naerda, kellele võib oma rasket saatust kurta või abi küsida. Äge on!

Minu arengut õpetajana peegeldavad väga hästi kaks allolevat pilti Viimsi suvekoolist:

Pelglikust ning tagasihoidlikust minust, kes õpilast vaid eemalt piidleb, sai 2 nädala jooksul aktiivne ning kaasahaarav õpetaja.

Noored Kooli kuues lend on jõudnud Viimsisse ning õpetab inglise keelt, funktsionaalset lugemist ning matemaatilist mõtlemist. Vägev värk. Panin siia mõned pildid oma klassist. OMA KLASSIST. Hahaa. Mõtteid on praegu palju. Emotsioonid on sama laes kui bensiinihinnad.

Minu postitus jääb praegu lühikeseks, sest hakkan kohe tunnikavasid koostama. Elu on ilus ja lapsed targad.

Liis

Jah. See on nüüd käes! Ma olen õpetaja! Viimaks! Tükk aega pärast Noored Kooli programmiga liitumist olen viimaks saanud näha ja õpetada pärisõpilasi ning veenduda, et olen õiges kohas. Oh, see ei ole lihtne – õhtuti (öösiti – toim.) järgmise päeva tunde planeerides kipub aju kokku jooksma ning pealkirjad uudisteportaalides võtavad öö kulgedes silme ees üha omapärasemaid vorme. „Kolmapäeva öösel varastati Veerenni tänav.“ tundub isegi võimalik…

Mõtteid on palju, aga samas liiga vähe – häid ideid, kuidas tunde üles ehitada ning õpilastele põnevaks muuta ei ole kunagi piisavalt. Suur osa ajast kulubki erinevate meetodite avastamisele, genereerimisele, välja valimisele ning struktureerimisele. Hetkel kipuvad mõtted peas üsna sihitult ja süsteemitult seiklema, mistõttu nende üles leidmine ja õigesse kohta asetamine selles keerulises õpetamispusles võtab meeletult aega. Ent see on samas ka nii meeletult põnev!

Kuulata oma lennukaaslaste edu- ja edutuslugusid, õppida enda ja teiste vigadest, näha, kuidas sinu poolt valitud meetodid töötavad või ei tööta, leida ja proovida üha uusi asju, aga ka istuda omaette ja nautida lühikest, ent minu jaoks nii olulist sisekaemust – Viimsi suvekool rokib sajaga meil sokid jalast! Ei ole tekkinud isegi väikest, imepisikest kahtlust, et äkki ma ikkagi ei ole õiges kohas… Olen üha enam veendunud, et ma tõesti tahan seda teha!

Iga päev ma näen ja kogen, et õpetajatöö on raske, ja meil saab olema veelgi raskem, aga ma näen ka, et sellel on oma võlud – ja need võlud korvavad kõik raskused, ajutine meeleheide asendub kiiresti optimismi ja positiivsusega. Minu usk maailmaparandamise, sh ka koolimaailma parandamise võimalikusesse ei ole mitte kuhugi kadunud! Selle usu püsimises mängib suurt rolli ka meie meeletult meeletu 6. lend – aitäh, et te olemas olete, et me oma muresid ja rõõmusid teineteisega jagame, et me iga päev ideid ning emotsioone vahetame, et me hoiame teineteise vaimu värske ja positiivse ka hetkedel, kus päike juba tõusma kipub, ent meie voodid alles hüljatult päevatekkide all nukrutsevad.

Me muudame maailma paremaks!

P.S. Koolipiim on üks väga hea asi! *lürps!*

Noored Kooli kuuendal lennul on nüüdseks selja taga kahenädalase Viimsi Suvekooli esimene nädal, kus kuues lend õpetab 1.-9. klassi õpilastele inglise keelt, funktsionaalset lugemist ja matemaatilist mõtlemist.

Kuigi iga algus on raske ning esimesel päeval valmistas enamus õpetajaid oma järgmise päeva tunde ette kuni kolmeni öösel, siis nädala lõpuks on juba olukord rahulikum (loe:saab peaaegu inimlikul ajal magama) ning ilmselt järgmise nädala lõpuks suudavad tublimad meist juba kella kuueseks õhtusöögiks kõik järgmise päeva tunnid ära planeerida (koostöö-koostöö-koostöö) ning jääb õhtul juba ka aega õhtuseks meelelahutuseks ning suvisteks jalutuskäikudeks.

Ausalt öeldes on igasugused hirmud sellest, et viienda, kuuenda, seitsmenda (või mõelge siia oma lemmiknumber) klassi lapsed on sisemise motivatsioonita marakratid täiesti alusetud – tegelikult on nad NII toredad, et ei oskagi selle jaoks õigeid sõnu leida ja lõppkokkuvõttes on kõik ikka ainult õpetajas endas kinni.

Ilmselt räägin terve meie lennu eest, kui ütlen, et me juba ootame järgmise nädala algust, et kõiki neid väikeseid rõõmsaid nägusid uuesti näha ja lõpetuseks : Ütle VIIM! Ütle SI! Ütle VIIMSI SUVEKOOL! VIIMSI SUVEKOOL!