Palju häid mõtteid purgis ehk mille võtsin kaasa ettevalmistuskoolituselt?

Kotis tõend selle kohta, et oleme läbinud 180 akadeemilise tunni mahus pedagoogilisi õpinguid, kaenlas oma lennu lennukas grupipilt Vormsilt ja peos pisike purk, mis leiab siis, kui see on 9. septembriks moosiga täidetud, oma koha Noored Kooli sahvris – just nii me (5. lend) 12. augustil pidulikult oma ettevalmistuskoolituse lõpetasimegi. Pealtnäha oli meie pagas tagasihoidlik ja üsna kerge, aga igaüks, kes on selle programmi võlu ja valu omal nahal tunda saanud, teab, et tegelikult on see pagas oluliselt sisukam ja kaalub ka palju rohkem.

Mul ei õnnestu kindlasti võtta kokku möödunud 29 koolituspäeva nii lihtsalt ja värviliselt nagu tegi seda Sandra, meisterdades meie lennu senistest tegemistest imearmsa video! Seepärast kirjutan lihtsalt sellest, mis tundub olulisem ja mille mina meie 2. suvekoolist kaasa võtsin.

Kui alustada päris algusest, siis sain juba esimesel koolituspäeval (1. augustil) selgeks, et nüüd läheb asjaks! Alustasime järjekordset koolitustsüklit sellega, et lahkasime pikalt ja põhjalikult neid probleeme ja takistusi, mis võivad alustava õpetaja elus ette tulla. Ehkki pärast selle ettevalmistuskoolituse lõppu on tunne niivõrd kõikvõimas, et muudkui läheks ja teeks ja õpetaks nii, et kool vappub, on meil nendest jagatud kogemustest kindlasti palju-palju kasu siis, kui n-ö hall argipäev on kätte jõudnud ja vaimustus mõnevõrra vaibunud. Ütlesin juba siis ja ütlen veelkord, et võimalus kuulda vahetult vanemate lendude kogemusi pani mind kõike seda päriselt uskuma – ju see kõik on siis võimalik.

Olen tänaseks õppinud Noored Kooli programmi inimesi juba nii palju tundma, et tean kui palju ja kui siiralt nad meist hoolivad. Kõike seda (koolitust, ma mõtlen) tehakse meie jaoks ja vaevalt, et selles ettevalmistuskoolituses on olnud ühtegi osa, mis oleks tähendusetu või eesmärgita. Kui vahel nii ka tundus, siis selgub selle tähendus kindlasti hiljem.

Loomulikult on tõsi see, et siis, kui Lauri meie esimesel kohtumisel surmtõsiselt ütles, et meist oodatakse väga palju, ei mõistnud me selle tähendust veel nii hästi nagu nüüd. Ja kui Lauri ütles, et meie suhtes on väga kõrged ootused, siis pean täna ütlema, et see kirjeldab meie ees seisvat vastutust veel suhteliselt leebelt. Kui veel juunis tundus mõne ülesande või tähtajalise töö puhul, et „milleks seda minult küll nõutakse?“ ja et „ju see on siis programmi nõudmine“, siis mulle tundus, et augustiks olid kõik need noored õpetajad (teiste seas ka mina) mõistnud, et me ei tee seda mitte iseenda ega programmi, vaid õpilaste jaoks. Küsimus „miks ma seda tegema pean?“ oli asendunud küsimusega „kuidas see minu õpilasi aitab?“ ja just nii lihtsalt muutus sellega ka mõttelaad ja suhtumine, millega pikkadele ja väga sisutihedatele koolituspäevadele vastu mindi. Selle asemel, et kurta pauside ajal teistele kui vähe aega kellelgi on, räägiti rohkem sellest, kuidas asjad võimalikult efektiivselt ära teha. Ja selleks, et mitte liiga teha mõnedele oma lennukaaslastele, kes on võib-olla juba algusest peale olnud selle kõige suhtes väga õigesti meelestatud, märgin siinkohal, et eelkõige saan ma tugineda siinkohal iseenda kogemustele ja natuke ka sellele, mida ümberringi kuulsin, nägin ja tajusin.

Erinevalt enamikust oma lennukaaslastest oli minul täna juba esimene tööpäev. Tartu Kutsehariduskeskuses algas täna uute õpetajate koolitusprogramm, mis vältab septembri lõpuni. Vähemalt pealkirjade ja tänase kogemuse põhjal otsustades tundub, et selle koolituse sisu on väga sarnane kõigele sellele, mida mulle juba Noored Kooli programmi raames on õpetatud, kuid eks kordamine ole tarkuse ema 🙂 Nii ma siis istun ja õpin seal ja tunnen, kuidas minu ettevalmistus võrreldes teiste alustavate õpetajatega (ja ma mõtlen siinkohal just neid, kes esimest korda õpetama asuvad) on niivõrd palju põhjalikum. Mulle pakub juba praegu nii palju tuge teadmine, et palju sellest, mis tuleb enne õppeaasta algust ära teha ja valmis mõelda (nt. hindamisjuhend, tööplaanid, klassireeglid jms) on minul juba „purgis“ ja ootab kasutuselevõttu! Kindlasti ei ole see kõik veel ideaalne ja arvestan sellega, et ilmselt pean pooled oma plaanid pärast esimest perioodi põhjalikult ümber tegema, kuid siiski on hea teada, et midagi on juba olemas ja seda kõike tänu sellele, et enamik neist materjalidest tuli kindlaks tähtajaks valmis saada ja NK-le esitada.

Kui mõelda sellele, et isegi üks ütlus ütleb, et keegi ei ole maailmas nii üksi kui alustav õpetaja oma esimesel kooliaastal, siis on nii hea mõelda, et Noored Kooli programm tähendab seda, et Sa ei ole kindlasti nii üksi. Loomulikult ei tule keegi Su kätt hoidma, aga vähemalt on Sul teadmine, et Sul on Su lennukaaslased, kellest tänaseks on saanud head sõbrad, ja kogu programmi meeskond (sh ainedidaktikud), kellele võib iga kell loota ja kes on alati ühe telefonikõne kaugusel. Ja aeg-ajalt ikkagi tullakse ka – tullakse vaatlema meie tunde ja antakse nõu, mida ja kuidas teisiti teha. See mõistmine on jällegi midagi sellist, mida võib kevadel esimest korda kohtuvale lennule küll rääkida, kuid nad ei pruugi seda uskuda. Alles siis, kui kandideerimisjärgne entusiasm on vaibunud, saab hakata tööle selle nimel, et me usuksime sellesse programmi ja iseendasse nii nagu usuvad sellesse kindlalt Noored Kooli programmi algatajad ja tegijad. Ja see uskumine tuleb – vähemalt 25-le meist on see kohale jõudnud, sest muidu ei ütleks me ju vabatahtlikult „jah“ kogu sellele tööle, vaevale, aga ka rõõmule, ootustele, lootustele, aga ka hirmudele, mille kogum suureneb igapäevaselt, mida lähemale me jõuame 1. septembrile (või 29. augustile, kui algab õppetöö minu koolis).

Ja me oleme endiselt õigel kursil. Purk on häid mõtteid täis ja veel on ju mõned päevad aega, et noppida välja need, mis on meist igaühe jaoks tõeliselt head ja kasulikud. Kogu 5. lend, ainedidaktikud ja NK meeskond on vaid ühe telefonikõne või e-maili kaugusel ja see kõik, mille õppimisega oleme vatti ja vaeva näinud, saab nüüd reaalsuseks. Päriselt.

Tõeliselt edukat esimest kooliaastat meile kõigile ja palju-palju eneseusku!!!

Õpetaja Karin

Vormsil oli mõnus…

Eile hommikul (mõne jaoks varahommikul) kell 8.30 suundus kogu viies lend Uuemõisa õpilaskodust Rohuküla sadama poole, kaasas lisanditena Pille, Liisa ja Margus. Nii algas legendaarne NK Vormsi reis viiendale lennule.

Sadamas ootas meid juba tubli praam Reet. Meri oli sile ja rahulik kui peegel, taevas pilvitu. Kui kõik olid oma tagumiku alla kiletüki leidnud, et märjal leavatekil istet võtta, tuli Liisa inimbingo lehtedega. Mängu käigus selgus, et meie lend on tervenisti paremakäeline (huvitav fakt, mida varasemad lennud igaks juhuks tulevastele viktoriinidele mõeldes meelde võiks jätta).

Saarele jõudes sai igaüks enda käsutusse jalgratta ja võiski saare vallutamine alata. Mõnus oli vurada autotühijadel teedel  – kogu päeva jooksul võis minust mööda sõita kõigest 4-5 autot. Enne lõunasööki jõudsime näha lisaks kadakatele ja lehmakookidele veiseid ise, merd, turiste, rentnikke ootavaid motorollereid, klähvivat Pitsut, kilomeetrite viisi elektrikarjuseid. Ei jäänud ära ka Vormsi kooli külastus. Naised saunas rääkisid hiljem, et koolidirektor vahetas isegi kontakte kellegagi meie lennust. Ehk saab kool endale sügisest ühe õpetaja meie seast.

Loomulikult oli Liisal varuks veel bondimise mänge. Kirgliku fotojahi trofeesid saab näha laupäevaõhtusel üritusel ja miinivälja läbisime ka kõik edukalt – kõigest kahe laibaga.

Tagasitee jagunes meil kaheks – need, kes rattasadulat enda all ei talunud valisid otsetee ja valunautlejad läksid ringiga sadama poole. Mina viimaste hulgas. Kuna sel aastal olen rattaga sõitnud ainult diivanil le Tour de France’i jälgides, siis oli sadulas istumine tõesti vaevarikas. Sellegipoolest saan paarkümmend kilomeetrit rattasõitu oma treeningpäevikusse kanda, sest hoolimata suhteliselt rahulikust tempost, jäid minu jalad väntamisest pehmeks.

Päeva tegi põnevaks seegi, et praamist keegi maha ei jäänud. Ilmselt kahvatub ka päikesepõletusest tulenev ebamugavus suurepärase ilma ees. Tagasiteel küsiti ikka: “Nohh, kuidas meeldis?” Vastuseks oli enamasti väsinud ja rahuloleva naeratuse saatel “mõnusss…”. Ilmselt olid küsitavad liiga väsinud, et emotsioonidest pulbitsevat ettekannet teha.

Minu esimest käiku Vormsi saarele jääb meelde tuletama rannakarbike, mille jalgupidi vees sulistades leidsin. Rannakarbike on väike ja võib varsti kaotsi minna, aga õnneks klõpsutasid Jaak ja Allar kohusetundlikult pilte (loodan, et neil film ka sees oli) ja 5. lennu mõnus Vormsi reis on tulevastele põlvedele jäädvustatud.