Minu aasta eesmärk 6. klassi jaoks oli eelkõige seotud tasemetööga. Seadsin eesmärgiks, et klassi keskmine tuleks vähemalt 4,3. Eelmisel reedel sai tasemetöö tehtud. Ja mu kuuendikud olid supertublid! Klassi keskmine oli 4,4 (86%), vaid üks 3. Ja ka see poiss tegi töö vastavalt enda võimetele ja oli tegelikult väga tubli. Mul oli nii hea meel, et küpsetasin neile muffineid. Tänases tunnis kutsusin iga õpilase eraldi klassi ette, andsin tasemetöö ja muffini. Üks õpilane ütles uhkelt, et see on nagu tunnistuste jagamine, nii pidulik. Jah, pidulik tunne minu sees ei ole veel vaibunud:)

Möödunud reedel oli 4. lennul aine „Õppija ja areng“ raames viimane kohtumine, kus arutasime muuhulgas, kas 10-11aastastel on eneseanalüüsivõime olemas või mitte. Jõudsime arutelu käigus seisukohale, et selles vanuses lapsed oskavad küll ennast kõrvalt vaadata, kuid ei suuda sellele vaatamata siiski alati õiget käitumisviisi valida. Ehk siis eneseanalüüs toimub, aga enesejuhtimine veel täielikult ei toimi. Nagu tellitult juhtus sel nädalal alljärgnev lugu, mis minu meelest sobib hästi seda mõttekäiku illustreerima.

Viimane õppeveerand hakkab lõppema ja ma usun, et see tähendab kõigis koolides tihedat järelvastamiste perioodi. Käis minulgi eile üks 4. klassi tüdruk pärast tunde individuaalselt üht kontrolltööd sooritamas. Töö tegemine läks kiiresti, õpilase näol oli näha enesekindlust ja rõõmu, et ta tüütu kohustuse nii ruttu kaelast ära saab. Vaatasin tehtu üle – muu oli enam-vähem, aga ühe küsimuse vastusega ei jäänud ma kuidagi rahule. Tegin õpilasele ettepaneku kõigepealt minuga koos asi selgeks õppida ja siis ainult see üks küsimus uuesti vastata. Sellega oli ta nõus, tiris oma tooli minu oma kõrvale, otsis õpiku välja ja hakkasime pihta. Teema aga osutus vist keerulisemaks kui tüdruk arvanud oli, sest varsti kuulsin igale küsimusele ikka sama vastust: „Maiteaaaaaa!“. Kuni ta ühel hetkel ootamatult oma koti kaenlasse haaras, hõikas mulle: „Õpi ise!“ ja pani klassiukse pauguga enda järel kinni, jättes mind ja minu sügavat hämmingut omaette istuma.

Ka sellest rääkis 4. lend möödunud nädalavahetusel palju, kuidas esimene aasta koolis on meid õpetanud aru saama, et õpilaste negatiivsed reaktsioonid ei ole reeglina suunatud õpetaja isiku pihta ja kuidas see tõdemus teeb palju kergemaks nii mõnegi ootamatu situatsiooni talumise. Sestap ei jäänudki ma selle ootamatu vahejuhtumi üle väga pikalt arutlema. Mõtlesin, et ju tal jäi rahuldamata vajadus tunda, et ta saab õpitavast teemast aru, ning peaaegu unustasin eilse järelvastamise tänaseks hommikuks. Täna aga tuli seesama tüdruk enne 4. klassi tunni algust minu juurde ja ütles, et tahab minuga rääkida. Ja siis sosistas mulle kõrva, et tal on sellepärast häbi, et ta eile nii nõmedasti käitus, ja palus vabandust.

Minu meelest ei saa eitada, et see väike tüdruk suudab oma käitumist analüüsida. Lisaks tuleb veel tunnustuda tema julgust oma viga tunnistada, sest kui tihti üldse kuuleb koolis õpilasi vabandamas, siiralt ja omaalgatuslikult? Ja kui analüüsivõime on olemas, küll tuleb ükskord ka enesejuhtimise võime, kus ta pääseb!