3 mõtet

Osalesin koos Hanna-Liisi, Sandra, Gerli, Kristi ja Liisiga USA-s Teach for All / Synergies üritusel. Tegelikult juba mõnda aega tagasi (veebruaris). Mõned uitmõtted, takkajärgi.

1. Tänaseks on maailmas juba paarkümmend riiki, kus tegutseb sarnane haridusprogramm nagu meie Noored kooli. Tundub, et ülemaailmne õpetajate suhtlus on seda tuumakam, mida enam on teemaks nö õpetamise pehme pool (väärtushoiakute kinnitamine, ametiuhkuse tugevdamine, inimesena arenemine). Tehnilises osas (meetodid, nipid-trikid, materjalid jms) tasub pigem kodus ringi vaadata ja jätta lennureisiks kuluv fossiilkütus põletamata.

2. USA organisatsioon on vanim ja suurim, ca 20 000 osalejat 20 aasta jooksul. Sealne statistika näitab veenvalt ühte fakti: Teach for America õpetajad on vähemalt sama head kui traditsioonilise õpetamiskoolituse läbinud pedagoogid. Nad ei ole — kokkuvõttes ja keskeltläbi — kindlasti mitte halvemad, aga ka mitte silmapaistvalt paremad. Avalikult ja väljapoole keskendutakse loomulikult edulugudele. Tegelikult me võib-olla pole nii erilised.

3. Väga palju oli juttu haridusrevolutsioonist, mille lävel me justkui võiksime, globaalselt ja ajalooliselt, seista. Aga selle kõrval oli väga vähe juttu sellest, mis tegelikult üldse on haridus. Kas hinne? Kas mingi diskursiivne oskus (analüüs, seostamine, arvustamine)? Kas hüppelaud sotsiaalseks või majanduslikuks eduks? Kas võrdne võimalus? (Uurisin kunagi haridussüsteemi 1930-ndate aastate Saksamaal. See oli küllaltki egalitaarne ja efektiivne süsteem, riikliku õppekava täitmise mõttes.)

Veerandilõpu inspiratsioon

Mul on maailma kõige vahvam amet.

Töötada koos noortega, kes on täis inspiratsiooni ja ootusi, lootust, et kõik on võimalik. Noortega, kellel on veel kogu elu ees ja kõik teed veel vallutamata. Noortega, kellel on omad mured ja omad rõõmud, mis nad iga päev tundi kaasa võtavad. Noortega, kes ei ole veel ära unustanud naerda ning nalja teha. Iseenda, teiste ja õpetajate kulul. Ja kes siis sellest haiget võiks saada? Naer on terviseks.

Ja kui asjalikud nad on! 5.klassi veerandi kokkuvõtetest sain lugeda, kuidas neile meeldib, kui tunnid on hästi ette valmistatud. Kui õpetaja ütleb tunni alguses, mis eesmärgiga nad täna tunnis on. Nad tahavad ka tunda, et ei õpi lihtsalt seetõttu, et õpetajal on tööd vaja teha. Nad hindavad tundide kvaliteeti täpselt samamoodi nagu NK vaatlejad. Keegi julgeb veel arvata, et laps peaks rääkima siis, kui kana pissib?

Ja tegelikult on seegi armas, kui mõni õpilane mailis nii kirjutab:  “Kui ma tohin muidugi sinatada siis HEAD VAHEAEGA SULLE KAA KADRI!”

Mis sest, et olen eesti keele õpetaja ning see riivab igasugust keeletunnet, on sisu siiski see, mis sellest ametist just maailma vahvaima teeb.

Elagu!

Shaheen Mistri

Imeline naine ja visionäär, kellega meil oli India koolituse ajal võimalik kohtuda ja nädalakese koos töötada.

Shaheen Mistri on “Peepli Live Show”

http://www.youtube.com/watch?v=ngs-5fF7J_Y