Lapsed ja vanemad

Why to become a physics teacher?

Seven good reasons to become a high school physics teacher:
IMPACT
Teaching physics will allow you to help some of our most able high school students learn how to solve problems and think critically. You can play an important role in students’ education and have a positive impact on their lives.
RESPECT
Teaching demands creativity and hard work. Many teachers have the freedom to develop their own course content and instructional methods. As a teacher committed to students and their learning, you’ll be recognized for your expertise and positive influence.
FLEXIBILITY
A teacher’s work schedule is punctuated with a number of break periods each year. Teaching often provides an extended time for rest and relaxation, special trips, and a variety of exciting professional development opportunities open only to teachers. This is something that few other professions provide.
SATISFACTION
Physics teachers have many “toys,” so teaching can be a fun and rewarding profession. You’ll spend much of your time dealing with and teaching interesting natural phenomena often to your school’s best students. While the work associated with teaching is at times difficult, satisfaction the effort brings is considered by many to be worth more than money.
SECURITY
High school physics teachers are in demand across the country, and this leads to excellent job security. You can teach almost anywhere in the nation and maybe even all over the world
LEARNING
Teaching a subject is one of the best ways to learn it. As you teach, you’ll learn much about the content of physics in particular and the processes and nature of science in general. This is a rewarding experience that benefits both teacher and students.
INCOME
You will have a steady income.

What does it take to become a good high school physics teacher?
Teaching demands more than just caring about students and knowing one’s subject well. Teachers need to know what motivates students, how to diagnose their strengths and weaknesses, and how to create environments in which they can learn.

Altruism – Good teachers are dedicated to their students and their learning. The best physics teachers will educate the whole student.

Interest – In order to teach well, physics teachers should find their subject matter interesting. Understanding – In addition to knowing physics well, physics teachers need to have a proper understanding of the nature and history of science.

Ability – Good physics teaching requires that physics teachers not only be able to solve textbook problems, but be good experimentalists as well.

Effort – Being a good physics teacher requires hard but rewarding work – from preparing to become a teacher to actually doing the work of teaching.

Do you have what it takes to be among the best and brightest teachers in the nation?

See on tekst ühest USA lendlehest. Muide Noored Kooli kandideerimiseks tuleb enne 4. märtsi täita avaldus, millele pääsed ligi siit.

Juured asfaldipragudes

JUURED ASFALDIPRAGUDES

Helene Urva essee kogumikust “Eesti ustest – sisse, välja” 2011

 

“Sa oled nii julge tüdruk!” ütlevad inimesed, kui nad kuulevad, kuhu ma kolisin. “Miks, kõigist maailma paigust, sinna?” ahastavad teised. Ma ei mõelnud hetkekski, et teeksin midagi veidrat või ohtlikku, kui kolisin elama Eestimaale. Täitsa maale kohe. Ida-Virumaale.

Statistiliselt harilik elu algus Tallinna magalarajoonis ja veelgi tüüpilisemad tudengiaastad Tartu Ülikoolis ei ennustanud sellist sotsiaalset enesetappu nagu kuhugi soode, metsade ja “tuhamägede” vahele kolimist. Eelduspärane oleks olnud erasmusesemester või vabatahtlik aasta kuskil piisavalt turvalises maailmanurgas. Pildialbum facebook-is pealkirjaga “Some moments to remember.” Ma ka kaalusin erinevaid variante (ja ärge saage must valesti aru, ma ei alahinda neid kogemusi!), ometi tahtsin ma teha midagi teistsugust… Ma tahtsin seigelda ja olla kasulik samal ajal, tahtsin olla see “muutus, mida tahad maailmas näha” (Gandhi). Nii ma sattusingi tööle Maakooli.

Ma olen kolmandat – või isegi pisut rohkem – põlve tallinlane, see linn on mu kodu. Ma naudin tema värve ja kohatist kaootilisust. Ma kõnnin kiiresti ja räägin kõva häälega, vaatan tihti silma ja küsin otse, naeran nii, et hambad paistavad, pikalt viha ei pea – pean ennast harilikuks linnalapseks. Mida ma siit metsast täpselt leida lootsin? Looduse hurma, karusid ja nunnusid maalapsi? Arnot heinamaa serval või tahmaseid kaevureid karjääripervel?

Kahe Maal elatud aastaga olen ma oma fantaasiamaailma pidanud veidi reaalsusega kohandama. Ma küll nägin ära nii karu, armsad maalapsed kui ka looduse hurma, aga taustamuusika on muutunud. See pole Veljo Tormise muusika filmile “Kevade” – see pole isegi mitte “Leib jahtub.” Ja ma ei ela linnas, nii et tegemist pole ka depressiivsete Eesti väikelinnade looga. Võib-olla sellist lugu polegi veel kirjutatud. 21. sajandi Eesti maakoha lugu.

Ma ei pea vajalikuks laskuda selles essees stereotüüpidesse. Seltsimatud, mornid ja harimatud maainimesed? Ma pole siin selliseid rohkem kohanud kui linnas. Pigem pean ütlema meie külas elavad tavalised, töökad ja korralikud inimesed. Mõnel on joogiviga. Enamikel mitte. Mõnel on uskumatu piinlikkusega rohitud peenramaa. Mõni on ettevõtlikum kui teine, kolmas meenutab nostalgiliselt nõuka-aega. Paljud käivad välismaal tööl, sest kohapeal pole suurt midagi teha. Mõni on alla andnud ka. Täpselt nagu linnas. Selles suhtes ei olegi mingit vahet.

Võib-olla seegi šokeerib linnainimesi, et meil polegi siin koolis krihvleid ja tahvleid, mu õpilastel on hoopis mingid keerulised i-phidinad ja väga teadlik maitse kõige suhtes. Me elame lahtises maailmas. Asfalttee toob maja ette ja külas on isegi skatepark. Siin ei saa ringi jalutada lihtsalt mingite tossudega – Inimesed ju vaatavad, telefonid filmivad ja YouTube kannab vajadusel ette.

Huvitav on hoopis see, et mu siinseteks parimateks sõpradeks saanud töökate eestlaste asemel Austerlane ja Portugallane. Vabatahtlikud, kes tahtsid ka “olla see muutus.” Nende valik – kolida aastaks (üks neist jäi omast soovist veel teisekski) Ida-Euroopa kolkapiirkonda, keerulise sotsiaalmajandusliku taustaga maakonda, maapiirkonda, tegelema (stereotüüpse eelduse kohaselt) probleemsete noortega – oli kahtlemata radikaalsem kui minu leebe maasoolane projekt. Nii me siis vahel joome koos veini ja arutame, et kas suhtarvult on Savala küla kõige rahvusvahelisem küla Eestis või mitte. (Muide, paar nädalat tagasi saabus meile lisaks veel üks sakslane.)

Eks ma olen sellest rahvusvahelisest sõprusest õppinud, et inimesi seovad rohkem sarnased mõtted kui keel või märge passis. Ma arvan, et põhjus, miks me kolmekesi oleme head sõbrad, seletab paljude Eestist lahkujate mõtlemist. Mitte koht (isegi kui ta on su kodukoht) ja nimetused, read ajalooraamatus, ei hoia meid kuskil kinni, vaid inimesed ja ideed. Mõtteviis. Miks talendid ei tule koju? Nende mõttekaaslased on mujal. Neile sobiv mõtteruum on mujal. „Kui sa tahad seina krohvida, siis sa pead enne seina krobeliseks tegema,“ õpetas mulle mu keemiaprofessorist ainedidaktik õpetajatöö põhitõdesid. Sama siin – kui me tahame teistmoodi mõtlevaid inimesi enda juurde kutsuda ja neid siin hoida, peame ise ka teistmoodi mõtlema ja käituma õppima.

Arutasime ühel toredal õhtupoolikul koos Portugallasega, et mitu meiesarnast noort inimest peaks Savalas elama, et siin oleks pikas perspektiivis tore elada. 5? 10? Mis see kriitiline mass oleks? Oleme mõlemad selles imearmsas külas juba kaks aastat elanud, aga tunneme end senimaani külalistena. Portugallane naerab minu üle – „Sina oled ju eestlane!“ (Ja ta ütleb seda puhtas eesti keeles!)  Ometi elavad siin tõeliselt toredad inimesed! Nad ütlevad tere vastu ja mõned naeratavad. Mu naabritädi toob mulle värskeid kanamune ja väikse Dima onu alati lehvitab. Kolleegid kiidavad. Mida ma veel ootan?

Ma ei olegi suutnud sõnastada, mis täpselt puudu on, et ma siin ei kohane. Ehk oleks vaja veel paari 23-aastast (vahel tundub tõesti, et siin elavad vaid minu õpilased, nende vanemad ja teised õpetajad)? Seda, et meie külas sorteeriks rohkem inimesi prügi? Ehk tahaksin ma Kinobussi külaskäigul kohata kinosaalis veel kedagi peale iseenda? Võib-olla kuluks peale kõrvalküla löömabaari ära veel mõni koht, kuhu õhtul välja minna. Mõni hubane kohvik? Ma võiksin ju rahvatantsu minna, tundub tore, aga sel ajal on mul koolitused. Võiksin ettevõtlik olla ja ise ühe kohviku teha – muuta seda maailma, mida ma oma arust muutma tulin – aga mul juba on väga intensiivne töö, ülikool ja eraelu. Kellele neid läbipõlenud inimesi ikka vaja on? Pealegi, lihtsam on Tallinnasse sõita ja mõnele sõbrale helistada…

Hoolimata puuduvast x-faktorist, mida ma sõnastada ei suuda, on siin elamine minu elu parim kogemus. Ma kasvasin Savalas suureks. Õppisin tööd tegema ning omandasin aukartuse ja imetluse ka selliste inimeste suhtes, kelle moodi ma ise päriselt olla ei tahaks. Ma leidsin siiski ka mõttekaaslasi, „oma inimesi“ – nii kolleegide, õpilaste kui teiste hulgast – ja ma olen neile tänulik, et nad muutsid mu siin elatud aja täisväärtuslikuks. Ma ei vahetaks neid kahte aastat ühegi erasmusesemestriga, ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Aga ma ei jääks siia ka kauemaks elama.

Minu enesearendusprojekt saab üsna pea läbi, kolin suvel tagasi Tallinnasse. Ma ei kannata enam eriti liiklusmüra, tunnen teatavat hirmu intensiivse turumajanduse (eriti nende jubedate ostlemispidustuste reklaamkollide) ja valgusfooride ees ega taha harjuda mõttega, et sinilillede korjamiseks peab kuhugi sõitma. Ma tõesti kaalusin päriselt siiajäämist. Aga ma lihtsalt ei suutnud siin koduneda. Ma ei teagi enam, kas mu juured on liiga kõvasti asfaldipragudes kinni või olen ma lihtsalt kärsitu. Võimalik, et see koht pole minu jaoks piisavalt „krobeline sein.“

See koht… Eestimaa. Teate, ta on seestpoolt täitsa tühi. Keerake peateelt kõrvale ja te näete, et – majade, talude, külade kaupa – tühi. Ma ei tajunud seda enne nii valusalt, aga nüüd ma tean, et siin on lõpmata palju ruumi, ära tegemist vajavaid tegusid, kündmata põlde ja imetlemata ilu. Ometi trügivad kõik sinna, kus on kitsas ja lärmakas. Ja kuigi ma aiman, mida sealt otsitakse – mida ma isegi otsin – ei anna ma veel alla. Ükskord ma tulen tagasi, sest ma armastan seda Maad. Nagu armastavad teda ka need, kes on pealinnast palju kaugemale sõitnud. Ja kui ma uuesti tulen, siis ma tulen kellegagi koos, nii on lihtsam.

Mida tähendab Noored Kooli kogemus?

Ühe nädala jooksul:
* Koolituse raames saadetakse sinu 4 liikmeline meeskond Balti jaama turule koguma 1h jooksul kodututele 30 eurot, peas võitmatukstegev kollane volditud paberist müts. Sinu meeskonna saak on 20 eurot, viinereid, purgi oliive ning kaks palveraamatut.
* Külastades kodutute varjupaika unustad sa oma seljakoti sinna. Hiljem naastes tuleb välja, et järgmine võimalus seda kätte saada on järgmise nädala jooksul.
* Sa oled vaimustuses uuest õppemeetodist mille sa ise välja mõtlesid. Esmaspäeval ei jaga õpilased sinu positiivsust. Kuna sa ei anna alla, iseloomustavad nad koolinädala lõpus meetodit sõnadega „üliäge“, „lahe“ ja kinnitavad, et nii oli palju parem õppida.
* Sa lähed esimest korda pärast kipsi mahavõtmist saalijalgpalli mängima ja lööd kuus väravat.
* Sa lähed õhtul sõpradega Lost Continenti lihtsalt selle pärast, et see on üks väheseid kohti kus sa oled lauajalgpalli näinud. Palli enam ei ole ja laud on lõhutud.
* Sa annad korterikaaslase võtmed oma vennale kes kahe päeva pärast avastab, et need jäid tema taskusse. Vahepeal palusid sa tal kolmel korral oma taskuid kontrollida ja ta vandus, et pani võtmed laua peale.
* Kui sa üritad pärast kurnavat koolituspäeva korterisse sisse saada, tuleb välja, et su korterikaaslane on vahepeal ootamatult Pärnusse sõitnud ja ta unustas, et sul ei ole võtmeid. Pool tundi varem pakuti sulle naljaviluks kohta hotelli sviidi diivanil.
* Kui sa tahad õhtul sauna minna, tuleb välja, et broneering tehti teisele päevale.
* Auto, millega sa koolis käid, teisaldatakse su venna poolt 100km eemale ja sa pead sellele ise järgi minema.

Ja kõik see ei kõiguta sind kuna: 1) sul on alati plaan B ja C; 2) sa mäletad vähemalt kolme koolipäeva mille kõrval see kahvatub.

Sa võtad nädala kokku sõnadega: huvitav ja motiveeriv.

Füüsika kui keeleõpe

Füüsika on kõige keerulisem keel maailmas. Sellega vist nõustub enamus, kes on seda keelt õppinud. Samuti ei ole ühelegi teisele keelele pandud õppekavas nii suurt rolli ehk antud nii palju tunde. Siinkohal pean silmas eeldusaineid füüsika õppimiseks. Matemaatikaga alustatakse juba esimesest klassist ja edasi antake füüsikat nuusutada loodusõpetuse tundides ja päris maitse suhu saab alles 8.ndas klassis.
Öeldakse, et matemaatika on füüsika keel. Tegelikult ta seda aga ei ole. Matemaatika on tähestik ja sõnavara hoopis füüsika keelele. Matemaatika tunnis õpitakse tähti, et füüsika tunnis õppida rääkima. Suhelda loodusega, seda võimalust ei omanda just paljud. Võib olla põhjusel, et füüsikas puuduvad pärismaalased ja me kõik oleme ainult tõlgendajad. Kahjuks ei ole ka Google translatoril füüsika keelt valikus.
Peab ikka ise pingutama selle õppimise nimel. Õnneks loodus juba igavat juttu ei aja ja tasub keelt õppida.