Õpilaste seas levib Facebookis järgmine tekst:

“Miks peab koolis käima?

matemaatika – meil on ju kalkulaator

emakeel – ma oskan rääkida

füüsika/keemia – jaa-jaa, päike on kuum

biloogia – jänesel on kõrvad

tervise̵petus Рoskan k̵ndida ja joosta, kui peab

geograafia – põhi, lõuna, ida, lääs

ajalugu – tean, mis eile juhtus”

Sain eile selge näite, et eesmärkide nähtavaks tegemine õpilastele aitab neil paremini õppida ja ka endale eesmärke seada. Enne eilset arenguvestlust jäi mu 5. klassi tüdruk klassi, ise käisin korraks ära. Tagasi tulles avastasin tüdruku tahvli eest (mängis vist õpetajat:P). Sinna tahvli ossa, kuhu tunnis eesmärgid kirjutan, oli tüdruk kirjutanud:

Tunni eesmärgid:

1) Oskad koostada plakatit

2) Oskad tekstist leida vajalikku infot

Nii lahe tunne oli, sest tüdruk oli need eesmärgid ise välja mõelnud ja sõnastanud, sel päeval need meie eesmärgid ei olnud. Seega on talle lihtsalt iseenesest külge jäänud, et eesmärgid peavad tahvlil nähtavad olema ja mismoodi võiksid eesmärgid sõnastatud olla.

Õpilane: “Õpetaja, kas sa oled hipi?”

Mina: “Millest sa seda järeldad?”

Õpilane: “No sa ei vaata telekat ega söö krõpse, järelikult oled. Sul muidu hipibuss on või?”

All truth passes through three stages. First, it is ridiculed. Second, it is violently opposed. Third, it is accepted as being self-evident.
Arthur Schopenhauer

Õpetaja peab eksima, isegi siis, kui ta on eksimatu. Muidu ei julge õpilased eksida. Kes kardab eksimist, ei julge midagi uut proovida. Kes ei proovi midagi uut, see ei õpi ka midagi uut. Niimoodi iseseisvus kaob. Ilma iseseisvuseta oleme eksimatud robotid ja meil on põhjalikud faktiteadmised, aga rakendada neid ei oska. Ei oska vastata küsimustele miks ja kuidas, kui see pole õpikutarkus. Miks ja kuidas on aga kõige olulisemad (elulisemad) küsimused ning kõigile miksidele ja kuidastele ei saa vastuseid raamatutest ega õpetajalt ja ammugi mitte jumalalt.
Miks sa oled siin? Kuidas sa siia said? Kuidas sa edasi lähed? Uue aasta (veerandi) olulised küsimused ja sissejuhatus sellesse. Kõigepealt peame õppima esitama õigeid küsimusi ja alles seejärel saame hakata otsima vastuseid. Elu (õppetund ja õppimine) on nagu quest (eesmärgipärane rännak), kus kõigepealt peavad paigas olema goalid (eesmärgid). Viimasel minutil saad küsida endalt siis, kas saavutasid oma eesmärgid.
Kas oskad vastata miks ja kuidas? Teha kõigest kokkuvõte ehk kontsentraat, sest kõigele ei suuda inimene keskenduda. Kui kokkuvõtet vaatad ei saa kurvastada, sest tuleb arvesta, et inimene võib eksida ja ta peabki seda tegema, sest kuidas muidu ta õpiks.
Kuidas motiveerida kedagi eksima? Luua turvaline õpikeskkond, kus ei eksisteeri sõna karistus. Elul ei ole karistusi ja preemiaid, on ainult tagajärjed ja see kuidas sa neid tunnetad on juba sinu valik. Selle tunnetamise küsimusega on aga keeruline lugu, sest siin võib eksida ning see on inimlik.
Soovin kõigile edu uue aasta tunnetuste ja ettevõtmistega, olgu need kõik teile meelepärased, sest ise olete need valinud

Täna algab Mumbais “Teach for All”i iga-aastane workshop. 50 noort õpetajat Austraaliast, Hiinast, Ameerikast, Eestist, Inglismaalt, Iisraelist, Saksamaalt, Bulgaariast, Lätist, Brasiiliast, Peruust, Tsiilist ja Liibanonist on kokku kogunenud, et jagada teadmisi, oskusi, emotsioone ja õppida Teach for India õpetajatelt, kuidas igapäevaselt teha võimatu võimalikuks.

Noored Kooli poolt osalevad kolm õpetajat – Helen, Kätlin ja Mona, ning tegevjuht Kaire.