Kui Sul ei ole päris selge, mida uued seadused endast kujutavad, siis saad sellest lühidalt lugeda SIIT.

Põhikooli eesmärgiks on muutuda ainekesksest gümnaasiumi farmkoolist iga õpilase võimeid ja huvisid arvestavaks õpilaskeskseks ning eluks toimetulekut tagavaks iseseisvaks haridustasemeks. Ehk teisisõnu on põhikoolis keskseteks väärtusteks õpilaskeskne lähenemine ja kasvatusprotsess ning põhikooli lõppedes tekib reaalne valikuvõimalus kutsekooli ja ülikooliks ettevalmistust pakkuva gümnaasiumi vahel. Gümnaasiumi peamine eesmärk on aga ette valmistada noorte inimeste õpingute jätkamist kõrgkoolides. Reaalne on valikuvõimalus ka gümnaasiumijärgseks õppeks kutsekoolides, ent see suund on ahtam, sest kutsehariduskorraldus orienteerub peamiselt põhikoolijärgsele õppele.

Vähem loobujaid
Õppeaastal 2007/2008 langes 7.–9. klassis koolist välja kukkunud õpilaste protsent eelmise aastaga võrreldes veerandi võrra. Just väljalangemus põhikooli lõpuosast on Eesti hariduselus kõige tõsisem probleem. Õppeaasta 2008/2009 kohta arve veel pole, ent haridusminister Tõnis Lukas loodab, et langustrend jätkub, sest selle saavutamiseks on palju tööd tehtud.

Aasta jooksul 7.–9. klassis koolist välja langenud õpilaste protsent
2005/2006 1,49%
2006/2007 1,6%
2007/2008 1,2%

Allikas: Postimees

http://www.youtube.com/watch?v=M6wJl37N9C0

Ühel päeval kõndis mees rannas. Ta märkas üht poissi, kes sageli peatus, midagi maast üles korjas ja selle õrnalt ookeani viskas. Poisile lähemale jõudes küsis mees: “Mida sa teed?” Ning poiss vastas: “Viskan meritähed tagasi ookeani. Murdlained on nad kaldale kandnud, kuid tõus juba taandub. Kui ma neid tagasi ei viska, siis nad surevad.” “Pojake,” vastas mees, “kas sa ei mõista, et rand on kilomeetreid pikk ja neid meritähti on siin sadu. Sa ei suuda muuta seda, et nad hukkuvad.” Poiss kuulas viisakalt, kummardus, korjas üles järgmise meritähe ja viskas selle ookeani. Siis ütles ta naeratades mehele: “Ma muutsin midagi tema jaoks.”

Austatud härra president, lugupeetud kohalviibijad.

Harlis Velk. Noored Kooli. Mul ei ole veel olnud õnne olla lapsevanem. Samas on mul viimase aasta jooksul olnud õnn töötada õpetajana põhikoolis. Selle aasta jooksul on haridus saanud mulle väga südamelähedaseks. Tahan rääkida teile hirmust, õpetajatest, keskkonnast ning pakkuda teile alternatiivse tulevikuvisiooni.

Hirm. Eesti inimeste kartus unistada liiga suurelt. Kartus läbi kukkuda. Madal motivatsioon. Mitmed eelkõnelejad mainisid seda oma sõnavõttudes. See oli kirjas Eesti visioonis järgmiseks kümneks aastaks. Kust see tuleb?

Iga avalik esineja teab, et sõnastus annab alla 10% oodatud tulemustest. Ülejäänud 90% tuleb esineja kehakeelest ning tema sõnumi mõttest. Sõltumata õppekavadest ja kooli tehnilistest võimalustest, õpetab iga õpetaja, kes seisab klassi ees, õpilastele iseennast. Õpetaja on pilt, ülejäänu raam. Selleks 90%ks, mis koolis õpilasi mõjutab, on õpetaja isiksus, tema uskumused, enesekindlus ja väärtushinnangud. Nüüd mõelge selle peale: kes on keskmine Eesti õpetaja? Millesse ta usub? Millised on tema väärtushinnangud? Milline on tema enesekindlus?

Jättes hetkeks kõrvale eliitkoolid ning vähesed sädeinimesed, kes on auga õpetaja elukutset läbi aastate kandnud, väidan ma, et keskmine Eesti õpetaja ei usu, et ta tema panus on oluline, et ta suudab õpilaste tulevikku muuta. Ta võitleb enda lahinguid üksinda ning on koolis tööl sellepärast, et ta kardab, et keegi teine teda tööle ei võtaks. Kui te selle peale mõtlete, siis ei tohiks enam tulla üllatusena, miks paljud noored on minimaalse koolirõõmuga, ebakindlad, madala motivatsiooniga, endassetõmbunud ja kardavad seada endale kõrgeid eesmärke.

Ükskõik, mida me teeme, ei muutu tänases hariduses midagi, kuni koolides on tööl samad inimesed, kes olid seal juba kümneid aastaid tagasi. Mõõdupuuks on motivatsioon tegeleda noortega ja seada neile kõrgeid eesmärke.

Õpilaste ette on vaja inimesi, kellel on kõrged eesmärgid, kes usuvad järjekindlalt endasse ja õpilastesse, kes on valinud õpetaja töö sellepärast, et kõik tööandjad ootavad neid avasüli.

Selleks, et sellised inimesed jätkusuutlikult kooli jõuaksid, tuleb palju ära teha ning igaüks meist peaks tegema kõik enda võimuses: koostada parim õppekava tippjuhtidele ning nimetada see õpetajakoolituseks, luua jätkusuutlik mudel, mis tagab sellistele sädeinimestele jälgitud arengu ning konkurentsivõimelised töötingimused koolis, valida koolijuhtideks parimad juhid ning eraldada koolijuhtide kinnitamine poliitikast, läbi selle tekitada konkurentsivõimeline õpetajate tööturg, kus koolis töötavad vaid parimad. Meil on vaja eeskujudel põhinevat haridust. See puudutab ka lapsevanemaid, kes panevad lapse arengule vundamendi.

Eesti visioon aastaks 2020 olgu: Eesti kool on maailma parim õpilase ja õpetaja arengukeskkond. Eestlane on eeskuju sünonüüm.

Aitäh!

Täna lõppes kahepäevane Pärnu Juhtimiskonverents ning mul on väga hea meel, et meie lennul oli võimalus sellest osa võtta. Tõeliselt hea meel, et tänasel päeval Presidendi Kärajate sessioonis oli niivõrd palju sõnavõtte hariduse ja noorte teemadel, palju rohkem kui ma oskasin loota. Aitäh, Mona ja Karl, et edastatsite meie peades tiirlevad mõtted kõikidele sealviibijatele. Ma loodan, et ruumis toimus kollektiivne psühhoteraapia, nagu härra president seda arvas, ning et selles ruumis väljaöeldud sõnad ning teemad tiirlevad veel pikalt inimiseste peades ringi, kuni need viimaks viivad muutusteni meie haridussüsteemis.

Telefon heliseb.
Mona: “Hallo?”
Õppealajuhataja: “Mona, kus sa oled?”
Mona: “3.ndal korrusel, meil on praegu inglise keele õpetajatega koosolek….”
Õppealajuhataja: “Nii, mine kohe 1a klassi juurde!”
Mona: “Mis juhtus? Mul ei ole nendega täna isegi tundi….???”
Õppealajuhataja:” 1a klassijuhataja käis just siin ja ütles, et lapsed on nüüd 2 päeva lilledega ringi käinud ja see hakkab juba tunde segama. Mine kohe ja võta oma lilled ära!”

. kl.: “Anita, me oleme loomade klass!”
Anita: “????”
3. kl.: “Me oleme sinu tibud ja kiisud!”
Anita: “!!!”