Pingimale

Oluline on, et õppimine oleks lõbus. See käivitab inimesi, kuid võtab tohutult palju energiat.

Tunni alguses oli äärmisse ritta tekkinud ühe laua taha üks kolmiklaud; õpilane Mark seisab püsti. Palun kõigil maha istuda ja ütlen Markile, et kuidas sinuga on? Seejärel istub ta tüdrukute laua peale, et tema ei liigu kuna tema koht olevat ära võetud (tegelt oli vist laud ühest reast teise nihutet)! Istub tüdrukute laua peal ja võtab asjad välja et õppetööga alata. Küsin, et kas ei soovi kohta vahetada, et saaks normaalse istumiskoha? Ei tema koht on siin. Küsin tüdrukutelt ka, neilt sama resoluutne vastus – Mark kõlgutab laua peal jalgu.

Hea küll, tund kulub, teeme ülesandeid. Ja tema istub Elizabethi laua peal. Ühel hetkel läheb ühe tüdrukuga kähmluseks. Saadan mõlemad klassist välja. Poiss rabab veel kellegi teise malli (ta käitubki vahel nii oma klassikaaslastega ) ja läheb välja ülesannet tegema. Mõne aja pärast järgnen neile, vestleme asjad selgeks, poiss on nõus uut kohta võtma. Tuleb klassi ja hakkab suure hooga laudu ümber tõstma – ütles, et teeb endale viimasesse ritta kohta – selleks võtab ta keskelt reast suvalise tühja laua.

Mina ikka ütlen, et näe siia jääb ju tühi auk, järgmine klass ju tuleb ja kui keegi siia tahab istuda……

-Tõstab siis teisest reas sinna laua….

Mina: “No aga nõõd on siin auk.”

Mark: “Vb saab siis kogu rida ettepoole nihkuda, mis sa arvad?”

Mõne aja pärast: “Nad ei tule ju!”

Mina: “Ise organiseerisid, ütle siis neile!”

-Seejärel hakkab Mark kogu rida kamandama „Kõik ettepoole!“

-Ja tulevadki. Ja Mark sai oma istumiskoha tagumisse ritta. Nii me siis lahendasimegi Marki probleemi.

Täna nädal hiljem istub Mark minu nina all, eespingis. Õpetaja jaoks ei ole olemas lahendamatuid probleeme.

Ma olen leidnud Oma Koha

Peale järjekordset vanemate koosolekut, kus ma pidin lastevanematele seletama, et jah, saab küll õpetada vene lastele inglise keelt, kui ise vene keelt ei räägi, tuli minu juurde meie kooli matemaatika suuna õppealajuhataja ja ütles:
“Mona, ükskõik, mida lapsevanemad sulle ütlevad; ükskõik, mida teised õpetajad sulle ütlevad; ükskõik, kui raske praegu siin koolis on – sa ei tohi seda südamesse võtta! Kool on sinu koht! Sa oled loodud selleks, et koolis töötada!”
Pisar tuli silma…

….Teise aasta alguses…Uus väljakutse on klassijuhatamine. Lisaks sellele on kõik põhikooliklassid jõudnud n-ö keerulisse ikka. Tunnis on raske keskenduda ja vahel ei saa aru ka, niisiis on lihtsam tundi segada. Vestluses kuuenda klassi noormeestega selgus, et nad on väga nutikad ja üllatavalt analüütilised. NT pakkusid nad ise õpetajale välja meetodeid, kuidas saaks klassi kontrollida. Üheks, mille peale õpetaja ka ise oli mõelnud, oli see, et õpilane ise helistab oma vanemale ja räägib, mis ta valesti tegi… Siis pidavat jube halb tunne olema. Lisaks sellele selgus, et neil on juba ka tüdrukud peas ja nad räägivad JUBA enda kogemusest…..Ehk siis tsiteerides 6. klassi poissi “Õpetaja, me oleme nüüd juba sellises eas, et mõtleme tunni ajal ka tüdrukutest. Kui juba hakkad ühega neist lähemalt suhtlema, siis tekib veel suurem soov. Ma räägin enda kogemustest.”

Üks poistest soovitas kõikide õpilastega niimoodi kolme kaupa rääkida, sest „Õpetaja, sa peaksid kõigiga niimoodi rääkima, sest see tõesti paneb mõtlema.“ Ja kuidas selles lauses olid kõik rõhud ja intonatsioon paigas….Tundub, et nad on midagi ikka õppinud ka!:)

Oma klassi ehk siis 5. B probleemid on praegu minu arvates kohanemises. Nad ei oska minuga kuidagi käituda, piirid ei ole paigas. Ma ei ole (veel?) nii range ja väljakujunenud õpetaja nagu oli nende eelmine klassijuhataja. Klassijuhatamine on ju täiesti uus roll minu jaoks.

Kõige parem uudis aga on see, et projektiidee on olemas!!!!:) Aga sellest veel ei räägi!:)

Õppimine on isa

Toimumiskoht: vene kooli õpetajate tuba
Tegelased: vene rahvusest õpetaja ja kooli valvetädi
Tegevus: õpivad riigikeele eksamiks
Peale pikka arutamist sõnade üle “majja, jaama, aeda, sadamasse” ja erinevate emotsionaalsete hüüatuste “Eta nje logitšna!” järgi võeti õppetund kokku sõnadega:
“Kordamine on ema!”

Parandamine teeb meistriks!

Vene kooli 5a klassi tüdruk peale järelaitamistundi: “Aitäh, õpetaja Mona, et lubasite meil paranduda!”

Õppimine ja unustamine

Unustamine algab kohe koos meeldejäämisega. Esimestel minutitel ja tundidel on unustamine eriti kiire.

24 tunni möödudes mäletatakse alla 50% õpitust. Hiljem unustamine aeglustub. Unustamise vastu aitab hästi kordamine. Kordamine tõstab teadmised uuesti 100%-ni, kuid edasine unustamine on juba aeglasem ja nii jääbki lõpuks rohkem meelde.

Esimene koolipäev

Vene kooli 5nda klassi klassijuhataja: “Ja kuulake siis ilusasti õpetaja Mona sõna, sest kui sa ei kuula, siis me läheme sinuga tülli!”
Õpilane, üllatunult: “Kuhu me läheme?”