Kompromissi teooria

Käisin vaheajal Poolas Briti Nõukogu poolt korraldataval sotsiaalettevõtlusteemalisel üritusel (http://www.youtube.com/watch?v=_v58nvkDReM). Ürituse eesmärgiks oli jagamine. Motivatsiooni, ideid, praktilisi nõuandeid, kontakte, lugusid. Neilt, kes on olnud edukad ühiskonna kasvatamises. Neile, kes on juba teinud esimesed sammud sotsiaalse ettevõtluse suunas ning kes tunnevad, et on valmis oma mõju suurendama. Lossi (kus tegevus toimus) sisse astudes nägin esimese hooga Mona teisikut ning kuulsin kuidas mu alateadvus hakkas vaikselt mängima Karli mobiili ootemuusikat.

Seoses oma huviga inimestes ühisosa leidmise ja nende kaasamise vastu, sattusin sügisel Riiga „Through self to others” projekti raames, mille eesmärgiks oli üle euroopa integratsiooniga tegelevate inimeste kokku toomine ning ideede otsimine integratsiooni lõimimiseks haridusprogrammi. Sain seal tuttavaks ühe UN fotograafiga, kes hetkel ehitab Aafrikasse meediakooli. Kuulates tema tõlgendust lugudest kui kõikide inimeste elusid suunavatest voogudest jäin mõtlema: milline on minu lugu?

Pannes siia kõrvale pideva patareijänku tunde mis tuleb oskusest kergest vaimustuda, vajaduse teisi enda sees toimuvatesse diskussioonidesse kaasata (koolivälised ühishingamised, hilisõhtused/öised Skype ja msn-vestlused), varasemad kokkupuuted sotsiaalse ettevõtlusega (SSE Riia SE foorum) ning koolist õpitud lootuse, saan kokku huvitava proloogi. Fontes karjäärinõustamine meenutas NK suvekoolituse lõpul ümbrikutesse kirjutatud 10-aastaku plaane ja tõstatas taas tõdemuse, et lugu tuleb selline nagu kirjutad. Ja praegu istungi ma IV õppeveerandi töökavade kõrval mõeldes: millist lugu tahan ma 40 aasta pärast lugeda ning kuidas ma saaksin endast 2 koopiat teha? Et ma jõuaksin teha hästi kõike mida ma tahan…

Mõned näited minus viimasel ajal väljundit otsitavest diskussioonidest:

1) Vajan ühiskondlikult kõrgemaid eeldusi. Kandideerides hiljuti USAsse Synergies programmi raames kogemustevahetamisele kus TFA(Teach for All) parimad õpetajad jagavad oma kogemusi eesmärgistamise ning verstapostideni jõudmisel, sattusin avaldust täites segadusse: „Milline on teie suurim õnnestumine õpetajana?” Esimese hooga polnud mul õrna aimugi kuidas sellele küsimusele vastata. Võrreldes millega? Millised on õpetaja rollid ühiskonnas? Millised olid minule pandud eeldused ja kohustused?

Inimesena, kes on üsna mõjutatav välistest eeldustest (meedia, kool, lapsevanemad, pere), tunnen tagasi vaadates, et esimese aasta jooksul on minule esitatud miinimumtingimus olnud: jääda ellu. Et ma suudaksin tunda ennast koolis täisväärtusliku inimesena kelle panust hinnatakse. Et ma ei süüdistaks ennast kui minu lapsed neile antud võimalusi ei kasuta. Et ma ei läheks „peast õpsiks”. Lisades pildile üldised kriteeriumid nagu madalaimad lävendid, keerulised töötingimused, keskmisest madalama palgataseme ning nukrad ülestunnistused stiilis „ma teen seda tööd ainult sellepärast, et keegi teine mind ju tööle ei võtaks”, saame kuvandi sunnitöölisest kes parimal juhul on suure südamega. Tunnen, et kõige selle tõttu peab edukal ja kõrge saavutusvajadusega gümnaasiumi lõpetajal olema õpetaja elukutse valimiseks väga tugev isiklik motivatsioon õpetajana töötamiseks. Olen väga rõõmus, et Noored Kooli on mind varustanud üsna kõrgete eeldustega.

Näen vaimusilmas meediakuvandit õpetajast kui ühiskondlikult aktiivsest sädeinimesest kelle töö miinimumtasemeks on, et kõik põhikooli lõpetajad 1) saavad teha ise valikuid oma tuleviku suhtes, 2) on saanud praktilised oskused ja motivatsiooni olla aktiivsed ja täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, õpetaja elukutse lävendeid 90 juures (ning koolitust, mis tagab võimalused mistahes eluvaldkonnas), ning õpetajate palgataset mis ületab kahekordse eesti keskmise. Sest  sellised eeldused võiksid motiveerida gümnaasiumite parimaid lõpetajaid ning tekitada õpetajate tööturul tugeva konkurentsi mis on majanduslik termin iseloomustamaks süsteemi, kus alles jäävad parimad. Usun, et küsimus seisneb selles, milliseid inimesi tahame me kunagi oma riiki juhtima.

Michael Pyner’i (Shoreditch Trust) esitluse lõpus Varssavis avaldasid mitmed osalejad arvamust magistrihariduse olulisuse üle. Ma tundsin, et minu sees tol hetkel kisanud häält (mis hüüdis, „vii see rohujuure tasandile so alg- ja põhihariduse juurde! Kes siis veel?”) oli kuulda üle saali. Kuid ma vaikisin. Seoses oma hetkeseisundiga tundsin, et ma ei oleks lihtsalt suutnud oma mõtteid esitada kujul mis oleks aidanud osalejatel minust aru saada. Seetõttu olin enda üle jube uhke, kui võtsin viimasel juhtumiuuringul nö julguse kokku ning kaasasin grupi haridusteemalisse arutelusse. Ning KÕIK grupis olijad, kaasaarvatud mitmed eeskujulikud sotsiaaettevõtjad ning Ashoka esindaja nõustusid, et sellise kuvandi muutmine on väga oluline jätkusuutliku arengu tagamiseks . Sest see on väga laialt kajastatud teema. Kuid tundub, et vastused olulistele küsimustele „kuidas?” ja „kes?” on siiani piirdunud valdavalt rollipõhise vastutuse teistele veeretamisega. Ainus loogiliselt jätkusuutlik võimalus tundub olevat viia vastavusse õpetajate eeldused ja tasu tasemel, mis on piisav konkurentsi tekitamiseks õpetajaametis tagamaks kvaliteetse arengu Eesti riigile. Nii, et igaüks vaatab endasse. Ja võtab vastutuse teha seda, mida tema saab teha, et liikuda lahendusele lähemale.

Oma esimese 7 kuu jooksul olen ma ainete õpetamise kõrvalt kohati investeerinud aega õpilaste endasse vaatamise oskuse arendamisse. Kuna see on see, mis on mind elus väga palju aidanud. Mida nad saavad teha kui neil tekib probleem ning mis on nende tegevuste lahendused. Mis on tegevused, mis viivad neid lahendustele lähemale ning nendest kaugemale. Ja paljud neist valivad tegevusi, mis viivad neid lahendustele lähemale (tunni ajal kaasa mõtlemine, iseseisev ülesannete lahendamine, probleemide puhul mulle märku andmine ja vajadusel ka järelõppes käimine). Ma olen väga uhke kahe noormehe Andre ja Fredi (Priidu õpilased) üle kes alustasid õppeaastat ca 20% teadmiste taseme juures ning kes on nüüdseks tänu lisapingutustele jõudnud ca 70% lähedale. Sest nad hakkasid valima rohkem tegevusi, mis viivad neid lahendustele lähemale. Ja seda ma avaldusse kirjutasingi. Aga ma tunnen ennast õpetajana väga algajana. Kuna ma teen väga palju vigu. Et saada väga heaks õpetajaks, vajan ma sidet väga heade õpetajatega. Olen tohutult rõõmus meie eesti keele õpetajate üle kuna neil on kõlakate järgi fantastiline ainedidaktik, kes seab neile väga kõrged eeldused. Võibolla peaks vabadel reedetel hakkama ise Tallinnas reaalainete tundides käima?

2) Anname TFA eeskujul välja raamatu esimese aasta õpetajate eludest (kohe Austraalia videoklipi kõrvale ja vahetult pärast töökavade valmistamist 4. lennule). Enne Noored Kooli suvekoolitust lugesin läbi traagilise, lootusrikka ning südamliku raamatu Teach For All programmi neljast osalejast: „Relentless Pursuit: A year with the trenches of Teach For America”. Teadmised sellest, mis probleemidega võivad algajad õpetajad kokku puutuda ning millest hoolimata suudavad nad suunata õpilased suurepäraste tulemusteni, on mind palju motiveerinud. Võibolla on seda muljet jagades lihtsam aidata kaasa õpetaja eelduste, kohustuste ja tasu viimisele ühiskonnas samale tasemele? Toimetaja oli põhimõtteliselt nõus. Kes on veel nõus jagama?

3) Poolas sattusin kokku huvitava sotsiaalse ettevõtluse/projekti võimalusega. Viimasel päeval osalesin juhtumiuuringul Slawak-nimelises perefirmas. Firma (isa ja poeg) tegelevad endiste vangistatute nõustamisega ning nende abistamisega ühiskonda naasmisel. Inimesed saavad koolitust ja tööd autoremonditöökojas ning ehitustel (sh ka välismaal). Paraku on ka nende rahalised resursid kokku kuivamas. Sestap anti osalejatele ülesanne leida 20 minuti jooksul häid mõtteid, mida Slawak saaks veel teha, et pakkuda võimalusi neile, kes väga tihti teist võimalust ei saa. Jäin mõtlema, mida on endistel vangistatutel sellist mida teistel ei ole. Ja välja mõtlesin: neil on lood! Lood valikutest teekonnal mis lõppevad sõltumatuse kaotusega. Valikutest, mis on tihti tehtud varases eas rasketes tingimustes puuduliku informatsiooniga. Kui need lood kokku koguda ja välja anda, võiks nendega tutvumine panna nii mõnegi noormehe oma rolle ümber hindama, tekitades parema seose tänase ja homse vahel. Ning autoritasude näol võivad kirjutajad saada vastu midagi mida neil on vaja oma elu uuesti üles ehitamisel. Mina õpetajana ostaksin sellise raamatu. Slawak inimesed uskusid, et nad viivad selle idee kindlasti ellu. Juhuslikult sain Eestisse naasedes tuttavaks ka inimesega, kes on seotud endiste vangistatute abistamisega siin ning kes oli nõus lööma kaasa selliste lugude õpilaste ette jõudmisel läbi koolikülastuste. Slawak idee eestis kopeerimiseks oleks vaja vaid mõnda huvitatud inimest.

4) Korraldame Baltikumis sotsiaalse ettevõtluse foorumit! Varssavis kohtusin teistkordselt SSE Riiaka Tatjanaga, kes korraldas sügisel SSE Riia Sotsiaalse ettevõtluse foorumi. Sain tuttavaks tema igapäevatööga milleks on puuetega inimeste tööturule kaasamine. Tema sõnum: it’s just so simple. Hiljem mainis ta mulle, et Ashoka esindaja näitas üles huvi sotsiaalse ettevõtluse foorumite korraldamiseks nii Lätis kui Eestis mõnekuuse intervalliga. Siiamaani on kõiki sääraseid üritusi (kus ma osalenud olen) saatnud tohutult tugev ühishingamine mis inimeste vahel tekib. See hetk kus inimesed hakkavad omavahel suhtlema, toimub maagia. Heateo korraldatud sotsiaalse ettevõtluse koolitusel taanlase Oliever Maxwelliga ütles üks osalejatest tabavalt: „meil on kolme probleemi: kommunikatsioon, kommunikatsioon, kommunikatsioon”. Varasema kogemuse järgi ei too inimesed tihti probleeme välja enne kui need üle pea kasvavad. Suhtleme!

Ühesõnaga… maailm on jätkuvalt jube huvitav ja värviline kuid kõige huvitavaga tegelemiseks jääb gramm ajast puudu. Seetõttu olen siiamaani üritanud pidevalt välja nuputada mis on need valdkonnad, kus ma saan edukalt Pareto printsiipi kasutada. Ja teha vastavad kompromissid. Ja see ongi kogu teooria. Aga ridade vahel öeldes kuluksid tõesti marjaks ära need ettevalmistuskoolitusel välja pakutud 4 lisatundi ööpäevas…

Iga laps paneb maa peal püsti oma lipu

…./ See aasta on mulle väga hingelähedane, sest siis oli mul tunne, nagu maandunuksin ma ise ka Kuul, sellel senitundmatu kõleda kalju peal, mis öösiti särab.

Kuu peal on inimene. Maa peal on laps. Iga laps paneb maa peal püsti oma lipu./….

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”

Kui kool on midagi enamat kui lihtsalt haridusasutus

Söögivahetund. Olin just magustoidu kallale asunud, kui kuulsin teist õpetajat ütlemas: “Kallikene, sinu söögiaeg oli eelmisel vahetunnil, mida sa siin teed?” Meie laua kõrval seisev umbes 1. klassi laps: “Kas ma tohin selle saiakese võtta?” Õpetaja: “Aga sa eelmisel vahetunnil juba said. Kõik saavad ühe.” Laps vaatab kurvalt moosiga saiakest ja ütleb: “Ma sööksin seda pärast kooli kodus.” Mina, kes ma olin juba pool saiakest ära söönud, lihtsalt vaatasin seda peaaegu lauaga samapikkust last ja nii kurb hakkas. Ka teistel. Õpetaja andis enda saia lapsele. Ütles pärast, et võib-olla  tüdruk sööb selle kodus ise ära, sest muud ta ei saa. Võib-olla annab emale, kes kasvatab lapsi ainult lasteraha eest.

Ja siis ma õpetajana loodan, et kõik õpilased tunnis hoolega kaasa töötaksid ja kodused tööd ära teeksid. Mõne jaoks pole kool ainult hariduse, vaid ka sooja toa ja toidu andja. Ja nii on.

Viisu küla raamatukogus

“Millal raamatu tagastamise tähtaeg on?”

“Ei olegi mingit tähtaega, tood siis kui raamat läbi saab!”

Vodja metsade ja rabade vahel

Kolmapäeval on plaanis minna õpilaste ja õpetajatega suusamatkale. Täna käisime Taaviga rabas uudistamas ja rada sisse sõitma. Lume paksus oli 0,5-0,7 m, kohati isegi üle meetri. Õnneks kannab lumi praegu päris hästi. Ei tulnud pähe fotoaparaati kaasa võtta, kuid pilte tuli teha (kasvõi telefoniga), sest rabas avanev vaade oli fantastiline.

pilt0116.jpg

pilt0118.jpg

Põhjakal külas

Suure häbiga tuleb tunnistada, et 0,5a-pikkuse vodjaelu jooksul pole minu saabas veel lähedalasuvasse Põhjaka mõisa astunud. Sel nädalavahetusel parandasin vea ning käisin Otil külas. Vodja kokkade eesmärk on suveks Põhjaka mõisas restoran avada. Siis saavad kõik ilmakodanikud maitsta, missuguseid roogasid Vodja kooli õpetajad-õpilased iga päev nautida saavad. Restoraniehitusest, muide, oli juttu ka laupäevahommikuses “Sõida maale!” saates ja kindlasti kuuleb sellest ka edaspidi. Minu saabumise hetkel olid maalritööd täies hoos kuid leidsime aega ka Oti pööningukorteris kitarre läbi võimendite pläristada ning kummagi muusikaloomingut avastada. Tegin mõned pildid kah, aga ausalt, allolev on parim mis välja tuli – vasakul Ott, paremal Märt restorani köögis nende endi laotud ahju kõrval. Fotolt on puudu minu naaber Joel.

p1010171.JPG

Uhke on olla õpetaja

Kes tunneb rohkem rõõmu võidust: kas õpilane või õpetaja? Tundsin täna, et ikka mina õpetajana. Olin  üliuhke oma 3. klasside õpilaste üle, kes nii edukalt esinesid kooli Superstar võistlustel.  Tüdrukutel on hääled nagu hõbekellukesed ja oli kohe selge, et keegi neist kindlasti võidab. Kuid ise istusin nende esinemiste ajal  niimoodi, et kartsin hingata.

Kui sedamoodi elan õpilastele kaasa, kuidas on siis lood enda lastega?

Telefonivestlus

„Siim Leiten, Vodja kool“

„Tere, ma olen siin naaber, üle tiigi. Mul kadus telekast pilt ära ja digi-TV mehed tulevad alles ülehomme. Kas te saaksite mulle palun kedagi appi saata? Ma ise ei julgeks neid juhtmeid puutuda, äkki midagi juhtub…“

10 minuti pärast oli töö tehtud, vastutasuks saadud purk mett taskus.