Hariduse ja vabaduse seostest

Pidasin oma kooli Eesti Vabariigi 92. aastapäeva aktustel kõne. Gümnaasiumi aktusel peetud kõne osutus ülimenukaks ja kuna see andis mulle võimaluse avaldada mitmeid olulisi mõtteid, siis jagan seda kõne ka siin.

Olgu veel öeldud, et mis puudutab vabaduse ja hariduse seoseid, siis kõik mõtted ei ole minu enda omad, vaid kasutasin kõne koostamisel üht Tiiu Kuurme artiklit, kus ta sama probleemi analüüsib.

Kõne siis järgmine:

Head kuulajad, 

Me oleme kogunenud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Selle asemel, et olla tavalises koolitunnis ja õppida matemaatikat, eesti keelt, ajalugu või mingit muud õppeainet, istume aulas. Pidulikult. Laulsime hümni ja nüüd on aeg kõnede käes. Miks?           

Lihtne vastus oleks, et 92 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähistada. Aga see vastus ei selgita tegelikult seda miks on sellele päevale omistatud rahvuspüha staatus. Miks me peame oma riigi sündi nii oluliseks, et selle puhul aktust pidada? Miks on homne päev antud vabaks nii koolist kui töölt? Miks kogunetakse paraadidele? Miks annab president teenetemärke ja korraldatakse balle ning vastuvõtte? Mis on selle kõige mõte? 

Ma usun, et te olete minuga nõus, kui ma väidan, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärgiks on oma riigi väärtustamine. Iseseisvuse ja vabaduse väärtustamine. Et oleks aastas vähemalt üks päev, mil me mõtleme oma riigi väärtusest, mõtestame oma iseseisvust ning vabadust. Et justkui tuletada iseendile meelde, et vabadus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, vaid selle eest on tulnud meie esivanematel võidelda ja selle säilimiseks tuleb meilgi vaeva näha.  Sest me vajame vabadust. Inimese elu on paratamatult täis kõikvõimalikke valikuid. Meie elusaatus sõltub sellest, milliseid valikuid me teeme ja vabadus neid valikuid ISE teha, annab meie elule mõtte. Seega vabadus on inimolemise algupärane vajadus. 

Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin ka mingi sügavama tähenduse. Aga mis mind isiklikult pisut vabariigi aastapäeva tähistamise juures häirib või mõtlema paneb on see, et nende rituaalide (lipuheiskamise, hümnilaulmise jne) läbiviimine ei pruugi eriti juurde luua tegelikke väärtusi.  Nii nagu oma lähedaste inimeste puhul ei piisa heade suhete loomiseks ja hoidmiseks sellest, kui me käime aastas korra teineteise sünnipäevadel, nii ei saa ka riik püsida sellel, kui me kord aastas oma patriotismi välja näitame. Mis ei tähenda seda, et sünnipäevi ei peaks tähistama, kuid ma väidan lihtsalt, et sellest ei piisa.  Oma riiki väärtustada, vabadust ja iseseisvust hoida ja kaitsta on vaja iga päev. Ja see ei tähenda jällegi seda, et me peaksime iga hommikut alustama hümni laulmisega ja iga pühapäev paraadi korraldama, vaid meil tuleb oma igapäevase tegevusega oma riiki kujundada. Sest selline, millised oleme meie, on ka meie riik. 

Kuid mida saab teha kool, mida saavad teha õpilased ja õpetajad selleks, et meie iseseisvus ja vabadus oleksid tõelised? Milline on kooli roll? Ma väidan, et see roll on keskne. See on üldse kõige tähtsam. Ma ütlen koguni, et ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Miks on siis meie kui õpilaste ja õpetajate tegevus nii tähtis? 

Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabaduse põlve maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Aegadel, mil ühiskonnas vabadus puudus, kus otsuseid tegi tsaarivõim või kommunistlik partei, leiti keelatud vabadus üles hariduses. Haridus on meie jaoks ajaloos olnud isegi nagu rahvuslik müüt – eesti poisse manitseti õppima nagu hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Haridus ja koolid on olnud üks peamisi mõjutajaid riikluse ja seega ka vabaduse sünnis ning okupatsiooniaastail aitas hariduse kaudu saavutatav vaimsus säilitada oma väärikust.  

Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas, Eesti on iseseisev, kõigi võimaluste maa. Sellepärast ongi paradoksaalne, et haridus ja kool on muutunud millekski, mis vaimset vabadust minu arvates kahjuks eriti ei toeta. Miks ma nii arvan? 

Esiteks on haridus tänapäeval muutunud vahendiks. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Kui küsida keskmiselt õpilaselt, miks ta koolis käib, siis ilmselt on levinuim vastus: sest muidu ma ei saa tulevikus head tööd ja head palka. Mõistagi on materiaalsed väärtused inimese vabaduseks vajalikud, et võimaldada endale elus rohkem valikuid. See on aga poolik vabadus. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja mõtestada: mille jaoks see kõik? Kui haridus muutub paberiks ja tööandjat huvitab ennem haridust tõendav dokument kui inimene, siis ongi tulemus see, et meid ei huvita enam hariduse sisu, vaid välised näitajad – oluliseks saavad hinded, riigieksamitel saadud punktid ja läbitud kursused.  Sooritamise sund ja surve koolis on nii suur, et me unustame ära tegelikud väärtused ja inimese tegeliku kvaliteedi: tema mõtlemise ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks ja inimsuhete loomiseks. Ja tulemuseks võib halvemal juhul olla see, et nii nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada. 

Teiseks on koolis liiga suurt rolli mängimas hirm. Õpilased õpivad hirmust õpetaja või kontrolltöö või halva hinde või vanemate pahameele ees. Õpetajad kardavad oma koha ja karjääri pärast. Koolijuhid kardavad oma kooli maine pärast. Ja kardab ka ühiskond, sest ühiskonnal on hirm tuleviku pärast. Et tulevikku prognoosida ja kontrollida, peab ühiskond teadma, keda tal on koolipingist oodata ja sellepärast ongi haridus riiklikult üks rangeimalt reguleeritud valdkondi. Sellepärast ongi meil riiklikud õppekavad ja riigieksamid. Kuid tegelikkult on see enesepettus, sest ajalugu on näidanud, et mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust planeerida ja kontrollida, seda etteaimamatumaks on kujunenud tulevik.  

Üks, mis veel näitab seda, kui kaugel on meie tänane kool vabadusest, on see, et nii õpilased kui õpetajad tajuvad koole sunniasutusena. See väljendub ka keeles kui räägime “koolikohustusest”, mitte aga “koolivabadusest”. Vabastaja sümboliks koolis on koolikell – see helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Me käime nagu tehases, mõtestamata enda jaoks, mis on hariduse tegelik väärtus. Nii ongi tulemus see, et liikumine mööda koolitreppi võib küll viia uute teadmiste juurde, kuid see ei pruugi tähendada teekonda tarkuse juurde. 

Aga mida siis ikkagi teha? Mida meie siin Keila Koolis saame teha, et haridus saaks vabaduseks? Ma arvan, et õige ja tegelikult ka ainus lahendus on iseenda mõtlemises ja oma tegevuste mõtestamises. Kui õpilane tõuseb hommikul üles ja ei mõtle enam, et ta läheb kooli, sest ta peab kooli minema, vaid mõtleb, et ta tahab kooli minna, et saada iga päeva ja iga tunniga üha rohkem aru maailmast meie ümber ja iseenda kohast selles maailmas, siis selle õpilase jaoks ongi muutus juba toimunud. Ta on ise võimaldanud endale rohkem valikuid. Ta on vabam. 

Kui õpetaja ei mõtle tunnis, et ta õpetab midagi selleks, et õpilane sooritaks eksami, vaid mõtestab oma õpetamistegevust läbi selle, et ta aitab õpilasel õppida, et õpilane saaks kujuneda isemõtlevaks, et õpilane näeks tulevikus kõiki enda valikuid ja oskaks õigesti valida, siis on ta aidanud kaasa õpilase kujunemisel tõeliselt vabaks. Ja mida rohkem neid tõeliselt vabu inimesi on, seda vabam ja iseseisvam on ka Eesti riik. Ja seda iga päev. 

Kuigi me paneme täna nurgakivi oma kooli uuele hoonele, siis ma arvan, et ühes sellega on aeg panna nurgakivi ka uuele mõtteviisile Keila Koolis. Seepärast lõpetangi kuulsa India filosoofi Sri Chinmoy tsitaadiga, mis on muuseas ka Keila Kooli kodulehe esilehel ja võiks seega samahästi olla meie kooli moto: “Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna ma olen arukas. Seepärast muudan ma iseennast.”

Tänan kuulamast ja soovin teile head vabariigi aastapäeva!

Tere hommikust, Eestimaa!

Otse-eetri kogemus: olemas! Eesmärk: tutvustada Noored Kooli projekti Terevisiooni saates ning tuletada meelde, et 4.ndasse lendu saab kandideerida kuni 8. märtsini.

Kui neljapäeva hommikul kell 5 üles ärkasin, et hakata end Terevisiooni jaoks valmis seadma, siis sain aru, et nädal otsa vindunud haigus on nüüd lõpuks kohale jõudnud ning häält pole ollagi. Kell 6 tegin Triinile kontroll-kõne, et kas ta on ikka ärganud ja kraaksusin midagi telefoni. Triin hakkas kindlasti  end mõttes selleks ette valmistama, et peab ise eetrisse minema.

Jõudsime Triiniga telemajja natuke enne 7. Kaebasime ühele assistendi-onule oma muret, et häält nagu eriti pole, et äkki peaks midagi sooja jooma või on neil mõni parem nipp varuks. Onu ütles, et on küll – konjak! Võluski kohe kuskilt kena koguse konjakit välja, mille ma endale sisse kallasin. Polnudki kunagi varem kell 7 konjakit joonud. Onu ütles, et siin ei ole häbeneda midagi, et president Ilves joob igal hommikul konjakit, panevat vere kenasti käima.

Istusin siis seal grimmitoolis ja ootasin, et närv sisse tuleks, aga närvi ei tulnud. Ei tea, kas asi oli konjakis või selles, et eelmisel õhtul olime Triiniga korralikult proovi teinud ning kõik mõeldavad ja mittemõeldavad vastused läbi võtnud. Närvi ei tulnud ka siis, kui mind stuudiosse juhatati ja mikrofoni ette istuma pandi. Aga hääl tuli küll!

Minu otse-eetridebüüti on võimalik vaadata http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=103096 alates 18min 30sek.

Noored ja lõbusad õpetajad saavad meie naljadest aru

Lugesin eile Heleene postitust “Kool ongi vangla”. Tekitas emotsioone, kuna ka minul on viimased päevad olnud sellised…. no ei oskagi kohe kuidagi nimetada. Kokkupuude reaalsusega igatahes. Ja kahjuks tõepoolest südamesse minev. Eelkõige enda abituse mõttes. Kui oskaks, siis aitaks ja teeks midagi. Aga ei oska. Ja samas, võib-olla polegi igale poole minu abikätt vaja ja kõike ei saagi muuta. Aga see selleks. See teema peab minus veel veidi settima.

Aga rõõmsama poole pealt. 6. klassid kirjutasid mul eile kirjandeid teemal “Meil juhtub koolis nii naljakaid asju”. Oi, päris lahe lugemine:) Enda kohta on ju eriti äge lugeda. Mõned väljavõtted mu õpilaste kirjutistest:

“Noored ja lõbusad õpetajad saavad meie naljadest aru ja mõistavad neid . Üks selline õpetaja on eesti keele õpetaja Kerli Prass. Ta aitab meid, kui meil on vaja tunniväliseks tegevuseks luuletust või laulu. Kindlasti on palju lõbusam tund, kui õpetajagi meie naljadest aru saab. Kool ei ole igav, kui selle muudavad paremaks naljakad momendid.”

“Mulle meeldib ka see, kui poisid teevad tunnis pahandust ja siis lähevad õpetajad täiega närvi, aga mõnikord hakkavad ka õpetajad naerma. Mulle on ka see naljakas, kui õpetaja komistas eesti keeles arvuti tunni ajal katkise piida otsa, ise vaatas ta veel mulle otsa ja naeris.”

“Ühel eesti keele tunni ajal kui õpetaja palus ühe sõna öelda täisminevikus ja kes ütleb õieti siis saab ekooli viie siis Marko tõstis käe ja ütles õige siis sai tema viia ja hüppas püsti ja oli üli õnnelik.”

Olen nii nii õnnelik, et olen just eesti keele õpetaja. Nii tore on õpilaste kirjutisi lugeda ja neid tänu sellele ehk ka paremini mõista. Ja nii mõnus on lugeda, et õpilastel mu tundides vahel ka lõbus on. Lahe on teada, et sellised pisiasjad, mis minu jaoks ehk polegi midagi, teevad neile nalja:)

Kool ongi vangla

Mul oli täna (taas) kokkupuude reaalsusega. Poiste maailm koos oma kakluste ja “õiglusega.” Diskussioon teemal – miks mitte noorteka taga üksteisel nägusid üles lüüa kestis ca pool tundi ja päädis… Raske öelda millega. Minu murtud südame ja abitusega ilmselt. Detailidesse osaliste huvides siinkohal ei langekski.

Jah, ma tean, et me ei saagi alati aidata ja – hoolimata toredatest edulugudest jääb paljutki meie ümber kandiliseks, raskestiseeditavaks ja jõhkraks. Aga ikka on keeruline sellega leppida. Eks ma räägin nendega jälle homme. Ja ülehomme. Ja siis veel. ja veel. ja veel. jne.

Eks ma teen muid asju ka, aga kas ma suudan neile selgeks teha, et vägivald sünnitab vägivalda, peksmine pole mehelik ja et leppimine ja õigel hetkel tagasi astumine (siia võiks tuua näiteid alpinismist) on kõige suuremad tugevuse ja küpsuse märgid? Kas seitsmenda klassi poisid peavad küpsed ja tugevad olema?  Kas mina olen piisavalt küps ja tugev, et seda neile rääkida?

Ilmselt peaksin rõõmus olema, et olen ainuke õpetaja, kelle kõrvu kuuldused nende “vahvatest” ajaviidetest üldse jõudsid…

Neljanda lennu ootel

Oleme kolmanda lennuga korduvalt mõelnud tulevase neljanda lennu peale: kes nad on, kus ja mida õpetama hakkavad, milline saab olema nende grupivaim (arvestades, kui erinevad on kolm praegust lendu).

Mõtisklused tipnesid ühe unenäoga. Nägin mõned päevad tagasi, et olime enda lennu tüdrukutega NK meeskonnale kurtnud, kuidas praegustes lendudes pole üldse keni noormehi (poisid, see oli kõigest unenägu!). Abivalmis NK meeskond tuli meile vastu sellega, et neljandasse lendu valiti AINULT väga intelligentseid meesmodelle. Lendude omavahelisele tutvumisõhtule tuli 15 frakkides noormeest.

Jääme teid ootama! Teisi muidugi ka.

Õpilane või õpetaja?

Ma ei saa sinna midagi parata, aga kui kuulen koolist uudiseid mõne tunni ärajäämisest, valdab mind pigem õpilaslik “oh, äge!” kui teistelt kolleegidelt kostuv “ma ei jõua programmi läbi võtta” suhtumine. Homme ehitavad õpilased alates 6ndast tunnist lumelinna, järgmisel nädalal on enne 24ndat samuti lühendatud koolipäev.

Tunnid ei ole mulle vastumeelsed. Muidugi mitte. Pigem meeldib mulle see, et koolipäevades on vaheldust. Seepärast andsin täna ja eelmisel nädalal ka kaks tundi 11. klassile, keda ma muidu ei õpeta, inglise keeles meediaõpetust, mida ma muidu ei õpeta. Et oleks vaheldust. Ja et tulla kolleegidele vastu. Ja et oleks maailmarahu ning kõik muud toredused.

Pool kolmandast veerandist on läbi, jee!

vastuseid pole, aga toimib

Mõned küsimused tabavad ikka ootamatult, värskelt — kuigi oled neid kuulnud nii mitmeid kordi. “Aga õpetaja, mis meil sellest ainest kasu on?” Kui see küsimus tuleb sügavalt hingest, siis võtab põlved pisut nõrgaks. Siis on see üks tohutu küsimus. “See aine õpetab meile, kuidas meie maailmas uksi avada, võimalusi kasutada, hakkama saada” — hakkama saada, mis mõttes? ja mille pergli nimel, lõpuks, hakkama saada…!? Valetad teistele ja iseendale, sest vaikid nendes vastustes maha näiteks oma vanaema. Ta ei ole kunagi su ainest midagi kuulnud, ometi elab, avab uksi, saab hakkama! Sai hakkama enne sõda, pärast sõda, nõuka ajal ja Eesti ajal… ja euro ajal saab kindlasti ka. Suurepärase inimesena, tõelise eeskujuna.

Kooli kogu mõte — selle küsimuse tärkamises, kannatlikus süvenemises, hinges püsimises?

Selge suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus

Viimasel ajal olen ise hakanud väga väärtustama seda, kui inimesed teevad ennast kiiresti ja arusaadavalt selgeks. Aga kuidas on lood minu enda eneseväljendusoskusega?

Täna 5. A tunnis palusin õpilastel vihikud pooleks jagada ning üks õpilane rebis oma vihiku sõna otseses mõttes pooleks. Olin ikka täitsa šokis…

Nii et kogu aeg peab mõttes konrollima, mida ma täpselt räägin!:D

“Life is like a box of chocolate – YUMMY!!!!”

Tahan täna rääkida shokolaadist. Olen viimased paar nädalat maadelnud kahel rindel. 1. väsimus. III veerand oli ka eelmisel aastal minu jaoks paras katsumus (mis lõppes 1:o, minu kahjuks, mu elu  kõige hullema gripiga). Sel aastal kasutan küll “magan iga vaba hetke mõnuga maha” taktikat, aga natuke “udune” on ikkagi.

Mis selle kõige juures väga põnev on olnud, on võimalus jälgida, kui suur on ikkagi minu seisundi mõju klassi käitumisele. Siinkohal tuleb sisse see 2. võitlusrinne. Olin ühe, muidu väga toreda ja tööka klassiga viimased paar nädalat üsna hädas. Oli nagu konfliktifaas, aga samas isegi kambakesi peale tundi asjade üle arutades tuli lahendusi distsipliini ja muudele probleemidele nagu varukast ja tundus, et õpilased on siiski üsna koostöövalmid.

Ühel päeval leidsin maagilise lahenduse -shokolaad. Läksin teadlikult peale eelneva tunni lõppu õpetajate tuppa. Leidsin endale hea vaikse nurgakese ja veetsin vahetunni istudes, puhates ja shokolaadi limpsides. Ja oh imet. Tund oli jälle produktiivne, lõbus ja kontrolli all. Olen terve see nädal shokolaaditriki erinevaid variatsioone katsetanud. Üks teine imevahend on sussid ja vahepeal (salaja – suure õpetaja laua taga) jalad toolil istumine. Panen tunni ajaks klassis sussid jalga (mul on sellised kavalad sussid – mustad ja lipsudega, keegi pole veel avastanud hetke, kui ma oma mustad madalad kingad nende vastu vahetan) ja mõte ja tunne liiguvad jälle õpilastega sünkroonis. (ja avastasin ka seda, et puuviljadega on kahjuks see jama, et nende mõju ajastusega võib mööda panna 🙂

Ühesõnaga, ma ei tea kuidas teistel loomulikel talentidel on, aga minul on heaks tunniks vaja olla heas vormis. Mitte, et ma seal klassi ees kogu aeg vehklen vaid kuidagi pea on selge ja adekvaatsed reaktsioonid õpilaste käitumisele ja vajadustele varmad tulema.  Js kui muud üle ei jää, tuleb shokolaad ja sussid appi võtta.

Kui ma oleksin 15….

…siis kas minu praegune elu tunduks mulle äge?

(see on minu isikliku rahulolu indeksi põhiküsimus)

Täiesti aus vastus: Jah, täiega!

(Ja suuresti tänu sellele, et ma tegin eelmise aasta varakevadel selle ootamatu ja hullumeelse otsuse kandideerida Noored Kooli programmi ja õpetajaks hakata. Sest tsiteerides iseennast oma lõpuraamatust: “Ma ei suudaks endale mitte kunagi andeks anda – ei, mitte aeglast enesetappu – vaid ideaalide unustamist.” Kes luuletusi loeb, teab, keda ma toona parafraseerisin.

Ja mitte mõista mind valesti! Ma töötan nagu loom, raha on otsas, lähisuhete loomise olen mõneks ajaks tahaplaanile lükanud…  Ka täna on minu peale solvunud paar inimest, ma olen ise vihastanud ja tüdinenud, palju asju on nässu läinud ka. Aga selle näo eest, mida üks seitsmendik pliinitraadi ja kaaliumjodiidi kokkuvalamisel tekkinud reaktsiooni peale tegi, said vaevad jälle tasutud. Ma olen iseenda peremees. Mul on maailma kõige loomingulisem töö. Ma saan tohutult tuge oma kaasvõitlejatest – sügav kummardus meie lennule, koolitajatele jt NK inimestele). Ma olen viimase paari kuu jooksul lõpuks ometi Newtoni seadused päriselt selgeks saanud. Elu on kingitus. )

(( Palun, Triin, see on minu veebruari postitus 😀 ))