Njah…

Õpetajaks olemise juures on minu jaoks üks huvitav nähtus see, kuidas ma tajun tervislikel põhjustel koolist eemalviibimist mingi kummalise moraalse vääratusena 🙂  Õpetaja ei tohi olla haige veerandi keskel!

Kolleegide ja õpilaste suhtumises asi ei ole, sest nemad on alati väga mõistvad ja toetavad (või lausa entusiastlikud: “Õpetaja, miks teie kunagi haigeks ei jää? Teisel rühmal jääb täna tund ära! Jääge ka vahepeal koju!”). Pigem on ikka tegemist enda kiiksuga ja sellega, et tekib kontrolli kaotamise tunne: muidu ma ju kogu aeg tean kuidas minu tunnid mööduvad ja nüüd ühtäkki olen neist eemal!

Natuke helgema poole pealt, minu selle aasta lemmiknali:

Kordasime 10 klassiga ajavormide kasutamist.

Mina: “Nii, mäletate, kestvat olevikku kasutasime siis kui kõnelesime parajasti käimasolevatest tegevustest. Näiteks: right now I am standing, you are sitting. I am talking, you are listening. Aga millal me kasutasime lihtolevikku?”

Õpilane: ” Veerandi alguses!”

Seagripp võtab uusi vorme

Mul oli täna 4a klassi tunnis 12-nest õpilasest kohal 4. Kui tuli jutuks,
et miks teised puuduvad, siis ütles üks poiss: “njoh, njed tjeised ei sjaanud
tjulla, njeil on sjee, njoh, põrsagripp!”

Mida tähendab Noored Kooli kogemus?

Kaanetüdrukud ja -poisid

headuudised.jpg

Isadepäev Vodjal

Omamoodi Tagasi Kooli üritus toimus meil reedel, mil isad andsid Vodja koolis tunde.

Kuid toimus muudki põnevat 🙂

Minu kolmas postitus

Minu päeviku pidamine on saanud veel harvemaks kui kuuvarjutus. Seda viga on ka raske parandada. Igal nädalal on palju elamusi ja sündmusi, millest kirjutada. Ometigi ma ei tee seda. Esiteks on raske neid edasi anda, ilma et nendest mälupiltidest palju värve ära ei kaoks. Teiseks, on ajal olnud viimased kaks kuud hoopis teistsugune hind.

Tundsin, et oktoobri alguses läks elu veidi lihtsamaks, elu sai mingisuguse kindla rütmi. Veel kuu aega edasi ja tundsin kuidas mõnedel päevadel hakkas aega üle jääma. Olgu see kasvõi üks minut vahetunnist, kuid seda minutit ei ole võimalik märkamata jätta.

Oluline muutus minu päevakavas siin Vodjal on see, et olen hakanud hommikul kl 4…5 üles ärkama. Tõdesin, et õhtul ei tule tundide ettevalmistamisest midagi välja. Teen seda hommikul enne kooli, mis algab kell 8:45 ja kestab teadmata ajani. Olenemata päeva pikkusest minuga kontakti saada peale kella 10 õhtul on praktiliselt võimatu. Vara üles, vara voodi, nõnda tarkus majja toodi…

Siin Vodja lähiümbruses aga toimub põnevaid asju – valmistatakse kitsejuustu, ehitatakse kandleid ja savimaju, tehakse sepatööd jne. Noored inimesed. Suurest linnast maale asunud, oma kohta otsima ja leidma. Osaliselt on see kõik Vodja kooli tekkeloo ja tegijatega seotud. Iga uus algatus oleks olnud nagu plahvatus, millest tekkinud tolm pole veel maha langenud ning ka minu, värske külaelaniku, ninasõõrmetes hästi tunda. Tunnen, et pillun siin ka ise sädemeid ja annan sellega kogukonnale midagi väärtuslikku juurde. Midagi, mida veel siin ei ole.

Tund tagasi tulime õpetaja Taaviga lapsevanem Peetri juurest, kes tegi meile ettepaneku homsel isadepäeva kontserdil üks laul laulda. Tuleb selline rock’n’rolli stiilis veidi sürr ja koomiline etteaste rühmituselt nimega Argpükside Ansambel. Ja lugu räägib alkoholi pahedest. Mina natuke laulan ja natuke mängin klaverit kaa. Taavi natuke laulab ja Peeter natuke mängib kitarri ja ka laulab. Tuleb selline natuke kiiksuga perfonks.

Alkoholist rääkides…täna tegin oma klassiga väikese väljasõidu. Imelik mõelda, et kogu minu 8.klass, täies koosseisus, mahtus väiksesse kaheukselisse Golfi ära, aga ma juba harjun sellega. Väga mugav on liigelda, ei pea bussi tellima vms. Käisime Järva-Jaani Gümnaasiumi poolt korraldatud Järvamaa Tervisefoorumil (http://www.kultuuri.net/n/jarva/?op=events&id=34794). Räägiti alkoholi kahjulikkusest ning jagati kondoome. Toimus ka meelemürke puudutav viktoriin, millest küll poisid eriti vaimustuses ei olnud. Aga lubadus nendega Järva-Jaani autode varjupaika külastada mõjus motiveerivalt. Poisid osalesid meelemürke puudutavas viktoriinis, punktisumma poolest küll mitte eriti edukalt, kuid minu meelest oli neile see kogemus väga vajalik. Kuna võitjate autasustamisele meil asja polnud, siis järgmine sihtpunkt oligi autode varjupaik. Oli mul ka endal juba ammu plaan seda külastada, ja nüüd siis sai see teoks.

Eile õhtul kell pool 10 oli pool klassi (2 õpilast) ukse taga, et lähme sõitma. Et nad Taaviga just käisid ja ma olevat neile niigi ühe sõidu võlgu jäänud – võimendi putitamise ja auto käimalükkamise eest. Jah, tõesti…oma sõna tuleb pidada (õpilased on kasutusele võtnud sellise termini, nagu „kokkulepe“ ja nad teavad ka selle tähendust). Pealegi, polnud see nende poolt üldsegi paha mõte. Igatahes üks poistest sõidab märgatavalt kiiremini kui mina, kõrvalistmel olla oli…huvitav. Taustaks nii palju, et lume tulekuga on koolistaadioni otstarve mõneks ajaks muutunud.

12.novembri õhtu.

Vodja mõis, korter 5.

Riias (II)


Reede (sotsiaalse ettevõtluse foorum)

Üldmulje SSE Riia (Stockholmi Kõrgem Majanduskool Riias) sotsiaalse ettevõtluse foorumist oli väga motiveeriv. Ma tundsin, et kui ma iga kuu saan ühe sellise motivatsioonilaksu, olen ma varsti maailma parim. Päevaplaanis oli neli presentatsiooni ja hiljem paralleelselt ka töötoad. Presentatsioonid:

Andreas Heinecke „Business as Unusual – Myth and Reality of Social Entrepreneurship“

Jonathan Robinson: Turing Crisis into Opportunity“

Atis Zakatistovs: „Strategic Corporate Social Responsibility“

Keely Stevenson: „Keely Stevenson “Venture Philanthropy”“

Ja töötoad:

Andreas Heinecke “How to Become a Social Entrepreneur”

Jonathan Robinson “The Hub: Creating Social Entrepreneurship Ideas”
Keely Stevenson “Social Investment”
Atis Zakatistovs “Strategic Corporate Social Responsibility”

Kohe hommikul tekitas minus sooja tunde see kui SSE Riia pro-rektor Diana Pauna tuli kavalate silmadega minu juurde ning küsis: „noh, kuidas on?“. Pärast põgusat muljetamist põhikooliõpetaja võludest (imelikul kombel tulevad teistega rääkides silme ette just naljakad ja lõbusad koolilood ning vähesest unest ja õpilaste pereprobleemidest tingitud „valud“ millega ma igapäevaselt kokku puutun muutuvad kuidagi tühiseks), rääkisime ka SSE Riia poolt korraldatavatest Balti riikide õpetajatele suunatud üritustest. Diana kutsus mind ka oma õpilastega Riiga külla. Et neil oleks siht silme ees. Esmaspäeval lähen kooli ja ütlen, oma klassidele, et kõigil, kes teise veerandi lõpuks saavad käitumishinde hea või parema, on võimalus minuga kevadel Riiga külla tulla. Äkki motiveerib see minu Tootse õppetöösse tõsisemalt suhtuma?

Esimesed presentatsioonid olid väga head. Kuna olen Noored Kooli koolitustel üsna interaktiivõppega harjunud, oli pärastlõunal veidi raskem keskenduda ja kohati kippus pikast istumisest ka uni silma tikkuma. Kollektiivse kogemuse maksimeerimiseks jagasime Sandraga ennast „Kuidas saada sotsiaalseks ettevõtjaks“ ja „HUB-i tutvustamine Lätis“ töötubade vahel ära. Kokkuvõtteks „killud“ mis minule midagi juurde andsid:

#1 maailma sotsiaalsete probleemide (nälg, hügieen, puhas joogivesi, ravimid, haridus) lahendamiseks vajaminev raha ($30b, mille jaoks lihtsalt raha ei ole) võrdluses näiteks ameerika jäätise, tubaka, koduloomatoidu, alkoholi tarbimise (ca $200b) ning sõjaväeliste kulutustega ($700b). Ja finantskriisi ajal pankadesse „pumbatud“ $1400b (raha „leiti“ orienteeruvalt ühe kuu jooksul).

#2 mis on normaalse inimese ja sotsiaalse ettevõtja vahe? Seal, kus normaalne inimene näeb lahendamatut probleemi, näeb sotsiaalne ettevõtja suurepärast võimalust. Võimalust õppimiseks, kaasamiseks, parandamiseks.

#3 selleks, et olla edukas mõne probleemi lahendamisel, peab sotsiaalsel ettevõtjal olema emotsionaalne kapital ja motivatsioon, tema lugu. Lugu mis seob teda probleemiga ja mis ei lase tal puhata enne kui probleem on lahendatud. Sest tõkete tekkides (ja neid kindlasti tekib) peab sotsiaalne ettevõtja uskuma. Uskuma, 1) endasse, 2) sellesse, et see mis ta teeb on oluline ja 3) sellesse, et see mis ta teeb on talle tähenduslik.

Lisaks oli huvitav kuulda lektorite kogemusest sotsiaalses ettevõtluses: Andreas rääkis põgusalt enda firmast mis juba viimased 20 aastat tegeleb ülemaailmselt pimedate treenimisega koolitajateks. Koolitused toimuvad täielikus pimeduses mistõttu „nägijateks“ saavad need, kes tavaelus on nõrgema rollis ja vastupidi. Jonathan juhib ülemaailmset mõttekodade võrgustikku HUB. Kuna ta mainis, et ta on kindlasti huvitatud ka HUB’i laiendamisest ja et tal ei ole Eestis kontakte, sai Jonathan endale Harlise visiitkaardi koos põgusa Noored Kooli ja Heateo Sihtasutuse tutvustusega. Jõukohane väljakutse näiteks Noored Kooli teise lennu vilistlastele?

Pärast Andrease töötuba jäin pikemaks ajaks mõttesse: alates Noored Kooli programmiga liitumisest olen tundnud endas pead tõstmas tulevast sotsiaalset ettevõtjat. Kuid kui tugev on minu lugu? Traditsiooniline suure kaliibriga sotsiaalettevõtja on elus midagi kallist kaotanud või midagi traumeerivat läbi elanud: midagi mille kompenseerimiseks tõuseb ta hommikul voodist välja ja läheb raskuste kiuste maailma parandama. Tagasi vaadates, on minul elus tohutult vedanud: superhea pere, väga hea haridus, lahedad sõbrad, portsuga õnne ja palju võimalusi. Keegi, kes elab õnnelikult oma „mulli“ sees. Sest kõik mida ma siiamaani teinud ja näinud olen kinnitab minu usku sellesse, et eesmärgid täituvad. Mis on minus sellist, mis takistab mul olemast õnnelik kui ma ei ole teatud probleemi lahendanud? Kas minu loos on üldse selline asi?

Intensiivse foorumi lõpus läksime Sandraga oma ajutisse ööbimiskohta kokkama. Win-Win: Harlis õppis kuidas pastat teha, Sandra sai kiita, ning Laura ja Marcis said korraliku kõhutäie. Vaieldamatuks õhtu naelaks jäi pooletunnine väikse jala otsimine.

Veidi hiljem ühinesime SSE Riia vilistlaste kokteilipeoga Alberti hotellis. Nägin paljusid häid sõpru: kes töötab konsultandina, kes pangas, kes turunduses, kes väikeettevõtetes kõigetegijatena. Ja kõik küsisid mult, et kuidas õpilased on ja kas on väga hull. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et tegelikult väga hull ei olegi. On väga arendav, väga vastutusrikas ja mida rohkem ma lasen õpilastel oma arvamust avaldada, seda lõbusam ka. Ja hoolimata sellest, et ma tunnen vahel nagu oleksin peaga vastu seina jooksnud, et see on kohati emotsionaalselt väga raske ning et kohati tunnen ma ennast mõne probleemi ees täiesti abituna, tundub mulle oma õpilasi vaadates, et ma teen midagi väga olulist. Ja naljakal kombel piisab mulle sellest täiesti, et tunda ennast hästi. Ja kui keegi küsib kuidas mul läheb, siis ma naeratan sest mulle tuleb meelde mõni „ahhaa“.

Kokteiliõhtult vedasin Sandra edasi vanalinna tutvustamaks talle Riia ööelu ning selle kuulsaid esindajaid: Cuba, Shot Bar ja French Bar. Varajastel hommikutundidel jätsime mu sõbrad linna peale ning läksime järgmiseks päevaks jõudu koguma.

Riias (I)

Noored Kooli esindusmeeskond külas Stockholmi Kõrgemal Majanduskoolil Riias

Neljapäev (taustastoori):

Neljapäeval jooksin pärast kooli kiiruga marsruuttakso peale, et kodus asjad kokku pakkida ja õigeks ajaks bussijaama jõuda. Nimelt tekkis oktoobrikuu lõpus ambitsioonikas plaan minna SSE Riia korraldatavale sotsiaalettevõtluse ja SSE Riia vilistlaste foorumile. Olen ise SSE Riiast saadud kogemuse tõttu tõsine kooli fänn ja usun põhimõttesse „seltsis segasem“. Seega kutsusin endaga kaasa NK teise lennu aktivisti Sandra. Kuna olen oma sõpradele maininud kui vahva SSE Riia elu välja näeb, ei pidanud ma teda kaua moosima.

 

Taskus palju uhiuusi isiklikke Noored Kooli visiitkaarte, telefonis sõbranna sõbranna number kes lubas meile öömaja pakkuda ja seljakott täis head ja vajalikku asjalikuks ning vahvaks nädalavahetuseks Riias, jõudsimegi kahekesi õnnelikult Riia bussi peale. Väikse kõrvalehüppena suured tänud Eurolines’ile ja Viljole, tänu kellele saime me Riias käia äriklassis ja tasuta.

 

Riias selgus, et meie võõrustajaks on kahekümneaastane väga lõbus ja sotsiaalselt hull (heas mõttes) üliõpilane Laura. Ülikooli kõrvalt ehitab Laura koos sõpradega läti aktivistidele mõttevahetusfoorumit, osaleb punase risti tegevuses ja osaleb läti ajujahil uudse ideegenereerimispõhimõttega. Ja lisaks sellele on ta couchsurfingu liige võttes pidevalt vastu erinevaid rändureid kelleks seekord osutusid siis kaks vahvat õpetajat (ja tema sõber Marcis). Kohale jõudes lahendasime nelja peale ära 6 tassi teed ja ühe suure Kalevi šhokolaadi mille ma külakostiks olin kaasa võtnud ning läksime tuttu.