Kallis Noored Kooli huviline. Siinkohal anname pidulikult teada, et avaldused 4. lendu kandideerimiseks avatakse 16. novembril. Kandideerimise lõpptähtaeg on 8. märts 2010.

Kuivõrd avaldus nõuab aega ja mõtlemist, soovitame sellega pihta hakata võimalikult varakult.

Ootused kandidaatidele:

• Kõrgharidus või selle omandamine 2010. aasta suveks

• Mistahes eriala taust, ent huvi vähemalt ühe põhiaine õpetamise vastu: matemaatika, füüsika, inglise keel, eesti keel ja kirjandus, ajalugu, geograafia, keemia, bioloogia, loodusõpetus

• Igalt osalejalt ootame soovi anda endast parim, et kujuneda väljapaistvaks õpetajaks ja liidriks

• Heade õpitulemuste kõrval hindame ühiskondlikku aktiivsust.

Programmi ei saa kandideerida õpetajamagistrid ja -magistrandid või need, kes on töötanud üle poole aasta õpetajana.

Täpsema info kandideerimise kohta leiab siit.

Ei, mitte sellepärast, et esimene veerand on selja taga ja käes on vaheaeg. Ei.

Täna tund aega koju jalutades läbi vihma, avastasin end mõttelt, et olen õnnelik, õnnelik, et olen õpetaja.  Ja olen hea õpetaja! Ja järjest paremaks muutun!

On olnud keerulisi päevi, igal nädalal, koolis, kus olen olnud murdumise äärel. Klassiruumis üksi istudes peaaegu, et nutma puhkemas.  Lahendusi otsimas rahutu klassi rahustamiseks. Küsinud endalt, kas ma ikka tean mida ma teen?  Kas lapsed õpivad midagi minu tunnis? Miks nad jälle on nii rahutud ja distsiplineerimatud esmaspäeva hommikul, kas midagi on minus kinni, on see minu magamatuse pärast, et olen hajevil? Küsimusi oli mitmeid esimeste kuude jooksul.

On olnud ka rõõmuhetki. Argade ja ebakindlate laste näole ilmunud naeratus ja julgus klassi ees esineda ilma pisarateta, eemaletõrjutute osalemine grupitöös ning nende enesehinnangu märgatav kasv. 6nda klassi poisid esireas istumas, ise kommenteerides silmad maas: „ siis me oleme tähelepanelikumad…“ 5ndikud lunimas:  „Õpetaja, tulge meile klassijuhatajaks, meil on vaja tegijat õpetajat!“ Tegelikult on neid ilusaid hetki nii palju igas päevas.  Need on olnud ka edasiviiv jõud mis on aidanud säilitada usku endasse ning alustada uut päeva motivatsioonituhinas.

Raskused. Mulle tundub, et need on minu enda kasvuraskused. Klassi ees seistes on justkui peopesa peal minu enda vead, nõrkused, kõik mida olen suutnud ära peita, ignoreerida siiamaani. Mis nüüd aga on justkui avatud kaardid minu käes. Vahet ei ole kui asjalikku nägu teed, teab teine pool mis kaardid sul tegelikult näpu vahel on.

Ma olen õnnelik. Olen tänulik ka keeruliste tundide ja rahutute päevade eest, mis on sundinud mind lahendusi leidma, enda vigade kallal vaeva nägema. Elu on näidanud, et õppimine läbi kogemuse on parim õppetund.

Tean, miks ootan uut veerandit.  Statistika kohaselt on november ja detsember uue õpetaja jaoks kõige keerulisem aeg.  Mis siis muud kui uute väljakutseteni!

Kutsume kõiki Noored Kooli programmi huvilisi „Tagasi kooli“ nädala jätkuüritusele, kus on võimalik lähemalt kuulda muljeid koolist, Noored Kooli programmi osalejate kogemustest ja programmist endast.

Ürituse kestvus 18.00-19.30.

28. okt Tartu ürituse asukoht: Tartu Raekoja saal.

29. okt Tallinna ürituse asukoht: Tallinna Inglise Kolledž, Estonia pst 10.

Anna oma osalusest teada 28. oktoobriks aadressil viljo@nooredkooli.ee.

05.10

Hommikul küsin 9. klassi õpilaste käest, et kas nad juba teavad, mida nad ainetundides täpselt õpetama hakkavad? „Jaaa“ kõlab ühtse vastusena. Muigan. Algavad 9. klassi tunnid. Kuulen koridoris mingit müra. Kaks üheksanda klassi õpilast talutavad minu klassi rüblikut mööda koridori klassi poole tagasi. Ju oli viimane keset tundi otsustanud, et klassiväline tegevus on huvitavam. Sõna otseses mõttes. Mind märgates tuleb üks poistest murega minu juurde: „Õpetaja, nad ei ütle meile kui kaugel nad õpikus on!“. Nii palju siis ettevalmistusest. Suunurki tõstab tõdemus, et poistel on ülikonnad seljas nagu minul tavaliselt.

Kolmanda tunni ajal istutati õpsid aulasse kus õpilasaktiivi ansambel kandis ette Georgi (9.kl) laulu õpetajatest. Samal ajal anti õpetajatele kätte väikesed klaaspurgid kuhu õpilasaktiiv oli kogunud kõikidelt õpilastelt positiivseid ja julgustavaid tähelepanekuid õpetajate kohta. Ehk siis käidi õpilastelt mett korjamas. Vahetult pärast kontserdi võis õpetajate toas näha südantlõhestavat vaatepilti. Naerulsui fotograaf jäädvustas tol päeval väga palju pilte õpetajatest meepottide kallal. Minu puhul märgiti ära rõõmsameelsust, seda, et ma saan ise aru mida ma õpetan, seda, et mulle läheb korda mis mu õpilastest saab ning vähesel määral ka seda, et ma suudan normaalselt õpetada. Nalja tegid kommentaarid a’la: “õpetaja on nummi” ja “õpetaja on lahe sest ta on õpihimuline”.

Päeva suursündmuseks kujunes õpilaste ja õpetajate vaheline jalgpallilahing. 2008, kui õpilased läksid õpse mütsiga lööma, lõppes mäng 4:1 õpetajate kasuks kusjuures õpetajad olid kostümeeritud. See läks õpilastele nii hinge, et tänavuseks matsiks olid nad väga hästi ette valmistunud. Räägiti isegi spetsiaalsetest Orkuti kommuunidest ja lahinguplaanidest. Tänavu, hoolimata õpilaste võimsast kaasaelamisest, suutsid õpetajad siiski 2:1 oma tiitlit kaitsta. Elagu õpetajad!

Meil siin Maidlas, nagu ilmselt mujalgi, on kiired ajad. Õppenõukogu lõppes hetk tagasi. Mina panin välja puudulikke hindeid kahele õpilasele. Raske südamega. Väga raske südamega. Aga palun – Noored Kooli, tulge süvenege, kas te oleksite 70% välja kirjutanud? Või isegi 45%? Ei usu.

Eile käis 6 klassi loodusõpetust andmas minu sõber Rasmus, kes rääkis mägedest, mägironimisest ja matkamisest. Loodusringis vaatasime veel pilte ja lapsed said suud puhtaks küsida. Täna, 8.40 (kui meil tunnid algavad) astus 8 ja 9 klassi ette Marek Strandberg, kes andis vägagi paeluva tunni energeetikast. Sh rääkis ta fossiilsetest kütustest, põlevkivi kahjulikest tagajärgedest, vihmametsadest ja paljust muust. Õpilased käitusid nagu inglid. Tore oli see, et kui vahetus-õpetaja klassis projektorit ühendas, siis arutasid õpilased ukse taga, et mida küsida (õpetaja ju käskis külalisele küsimusi mõelda): üks heleda häälega poiss ütles vägagi kuuldavalt “küsime, millal ta ära läheb!” Härra Strandbergile tegi see palju nalja. Teistel õpetajatel oli ka külalisesindajaid. Elu käib, elu käib!

Kohe on algamas ka lastevanemate koosolek, ma pole kindel, kas jään seda kuulama või mitte, kuid et enam-vähem adekvaatses vormis püsida jõin kohvi (halb, halb, halb komme, mis tekkis mul suvel NK koolituse ajal. Miks? Mäletate neid õhtuid Haapsalus? nojah.. sellepärast siis.) Ja homme? Homme valitakse 8 ja 9nda klassi õpilaste seast aasta mõisapreili ja mõisahärra. Väga pidulik sündmus. Sedapsi siis. (pildi autor õp. Urmas)

Väike ajurünnak teemal kuidas tunda endas ära õpetaja. Eesmärgiks on nimekiri võimalikult detailseks saada seega üleskutse:

1) kriitiliselt hinnata kirjas olevaid mõtteid

2) lisada nimekirja vähemalt 1-2 uut mõtet

1. You always talk about school.
2. You are actually pleasantly surprised if your friends invite you to fun activities from time to time.
3. Whatever happens during the weekend, on Monday afternoon you always feel the same.
4. Most of your sentences end with a question mark.
5. If someone asks you a question, you desperately look for a blackboard.
6. You carry a red pen with you just for case.
7. You make short sentences.
8. You grin if someone asks you what do you do on your spare time.
9. You are adept at noticing errors around you.
10.Your spouse starts telling strangers how hard teachers work.
11.Your kids tell you to stop using your teacher voice.
12.You have a problem with following obscure guidelines.
13.You always prepare plan A,B,C,D…
14.In the morning, you have almost no glue regarding how your day will look like.

Neli Noored Kooli 3. lennu eesti keele õpetajat sõidavad täna trolliga. Emotsioonid on laes, pole ju kõik koos kaks nädalat kokku saanud. Jututeemasid on lõputult, jagamata emotsioone veel rohkem. Nii see jutuvada trollis lahti läheb. Noored blondid emakeeleõpetajad on rõõmsad ja õnnelikud.

Tuleb kuri tädi: „Mis te neiud arvate, et kogu troll tahab teie juttu kuulda või? Äärmiselt ebaviisakad inimesed. Milline kultuuritu käitumine! Ja kus koolis te üldse käite? Ma tean küll neid Tallinna koole. Selline käitumine! A ma tean küll, teiesugused ei õpigi üldse!” (Ja olgu siinkohal märgitud, et kui ta meie juttu tõepoolest nii hästi kuulnud oleks, siis oleks ta ju ka teadnud, millest me räägime, ja aru saanud, et me EI ole õpilased, vaid et me OLEME õpetajad.)

Nojah … Kadri mõte on õige, andke andeks, et meil on emotsioonid ja et me oma rõõmu väljendame. Ega üks korralik eestlane peab loomulikult igal pool vait olema ja morni näoga istuma. Siis on kõik korras!

Aga „tublile kodanikule” ei hakanud me siiski mainima, et mõni meist on juba põhimõtteliselt magister ja et käime koolis küll … ainult et õpetamas! No igatahes järjekordne näide, milliseks ma EI soovi oma õpilasi kasvatada. Ja isegi kui ma vahel harva klassis närvi lähen, siis näevad õpilased vähemalt, et emotsioonid on inimlikud ja iga inimene võib vahel emotsioone välja näidata.

Neljapäev oli hea õpetaja joonistamise päev. Mina joonistasin head õpetajat oma 4. klassiga. Eelmisel päeval olime just õppinud kirjeldamist ja neljapäevaks olid nad kodus ette valmistanud kirjelduse teemal “Hea õpetaja”. Neljapäeval tulid mu nublud tundi oma kunstitarvete kohvritega: joonistasid, kleepisid, värvisid. Ja nii tore oli! Nii vahva, kui nad tulevad vaatavad silma sisse, et pildil silmad õiget värvi saaks ja kuidas piltidel pidi iga detail õige olema, ka kõrvarõngad ja pluusikrae!

Esmaspäeval olen Terevisioonis, Urmas Vaino palus mõned ägedad pildid ka kaasa võtta. No muidugi võtan!  Joonistused joonistuseks, aga juba need kirjeldused, mis nad kirjutasid, on ette lugemist väärt, nt:

• Hea õpetaja on lahe ja mõistev.
• Ei tee osadele erandeid.
• Peab rääkima arusaadavalt.
• Kui keegi küsib, siis ta peab lahkelt vastama, ei tohi kergesti ärrituda.
• Hea õpetaja peab olema sale ja ilus.
• Hea õpetaja saab naljast aru.
• Ta võiks riielda, kui kodutööd on tegemata.
• Ta võib pahandada, kui lapsed ei kuula sõna või jooksevad ringi.
• Ta peaks seletama hästi oma õppeainet.
• Aitab last, kui ta aru ei saa.
• Hea õpetaja peab hindama lahkesti ja ei tohi kuri olla.
• Ta peab õpilastega hell olema.
• Hea õpetaja peab olema natuke range.
• Heal õpetajal on selge, ilus, tugev hääl.
• Hea õpetaja on ilus.
• Hea õpetaja hoolib kõigist.

Ja näete, viimane punkt on ju sama, mis meie “iga laps on oluline!”. Ja selleni jõudis juba kümneaastane plikatirts:)

Need rõõmsameelsed noored viis tänavu kooli õpetajaks programm „Noored kooli”. Foto on läinudreedeselt õppe- päevalt, kus AMI koolitaja Ene Velström (vasakul) rääkis pedagoogile vajalikust oskusest – õpilaste aktiivsest kuulamisest. Noore õpetaja Mona Mägi must koer Tipika leidis, et temalgi ei jookse aktiivse kuulamise kursus mööda külgi maha, ning osales samuti.
Foto ja tekst: Raivo Juurak

Tervet artiklit saab lugeda Õpetajate Lehest.

ehk elust Ida-Virumaal, laante ja lageraiete, looduse ja lootusetuse, rabade ja kaevanduste piirpinnal – ühesõnaga Maidla Põhikoolis.

Ma teen lühidalt, sest vaba aega on vähe ja ma tahaksin täna teha valmis vähemalt mõned kontrolltööd järgmiseks nädalaks. Aga piisavalt pikalt et üldine kirjeldus oma eluolust edasi anda.

Ma arvutasin kokku, et mul on täpselt 44 õpilast, 44 unikaalset noort inimest, kellel kõigil on jutustada oma lugu. Õnneks on mul mingil määral aega neid lugusid ka kuulata. Tuleb tunnistada, et mina ei pea töötama klassidega, mul on õpilased, ükshaaval. Neid on ju nii vähe! Kujutate ette viienda klassi tundi kuue õpilasega?! Ja neid kõiki huvitab loodus ja nad kõik tahavad mängida. Loomulikult on oma osa ka sõltuvusfaasil, aga uudishimu ja positiivset vaimustust maailma vastu ei suuda tekitatada ka sõltuvusfaas. Umbes kolmandik mu õpilastest tuleb Kiviõlist ja ülejäänud “metsast.” Teised õpetajad kutsuvad neid hellitavalt “metsalasteks.” Ja seda nad on. Igal hommikul korjab buss nad määramatult inimtühjest paigust üles ning veab nad valla keskele kokku. Vanasti oli koolil internaat ka. Siis kui teed olid halvemad. Räägivad, kuidas kitsed aias käivad ja kuidas nad isaga on jahil käinud või suure lumega kooli ei pääse… Millised suurepärased elud? Praegu nad seda ilmselt veel ei tea. Praegu nad veedavad oma aega “Savala noortekeskuses” ehk ühe küla bussipeatuses ning reidis. Aga see sügavus, mille nad sealt metsast endaga on kaasa saanud, seda on reidil väga raske ära võtta. Ja ka Kiviõli lapsed on väga toredad. Natuke võib-olla otsekohesema ütlemisega, rohkem poose: linnaelu, mis teha.

Minu kabinet on niisiis heleroheline ja vaatega mõisaparki. Kaugemal paistavad põllud ja päris kaugel Aidu karjäär. Kaevandamine on põhiline small-talk teema siinkandis. Kelle külla laiendab Eesti Energia ennast järgmisena? Not in my back yard (NIMBY) süsteem toimib. Ja ma toetan kohalikke täiel hool.

Ida-Virumaa tervikuna hoiab oma uusi elanikke. Käisin Ida-Viru noorte õpetajate vastuvõtul, kus soovitati meil kuskilt mujalt kaasa leida ja see ka sinna elama kutsuda “Meil on noori ja tegusaid inimesi alati vaja!” Ka vallas on väga aktiivsed ja toetavad inimesed. Näiteks. Minu naaber on portugallane – ja miks? Sest vald organiseeris endale EV kaudu vabatahtliku. Tore ju! Ilus tõmmu poiss, kellesse pooled minu tüdruk-õpilastest armunud on, elab minu kõrval korteris. Õigemini, meil on peaaegu et liitkorter. Ühise esikuga. Samuti olen ma käinud juba koolitusel ja infopäeval, mida Ida-Virumaa keskkonnaamet loodusõpsidele korraldab. Varsti pean mõisa pargi kohta ka õppeprogrammi üllitama. Selle veerandi viimasel päeval sõidan ainesektsiooniga Tallinnasse teatrisse. Elu käib ja täiega. Kui keegi kahtlustab, et maakoolis on igav, vähe sündmusi, vähe liikumist, siis ekiste, seltsimehed, eksite sajaga!

Ahjaa – minu kodu. Ma elan ju vallakorteris. Siukses kolhoositaride paneelikas. Kahekorruseline. Purtse jõgi voolab umbes 25 m kauguselt mööda. Hoovis pargib traktoreid. Mõnel on aiamaa ka seal samas. Vastasmajas elab pool kaheksandat klassi. Hommikul sõidan rattaga kooli, tunnid algavad 8.40. Õpilased küsivad vahel, et miks ma autoga ei käi, kui mul see juba olemas on. Aga miks ma peaksin?

Üldiselt – kui keegi – siis just mina olen kõige suuremas sõltuvusfaasis (ja mitte mu õpilased), sest ma tõesti armastan neid kõiki. Nad teevad oma tobedaid fallosenalju ja segavad tundi, aga see ongi ju normaalne noor olemine? Eriti tore on see, kui mõni “ujub” minu klassi siis, kui algamas on hoopis mõne teise klassi tund. “Õpetaja, mis me täna füüsikas teeme?” “Õpetaja, mis täna loodusringis tehakse?” “Tere, õpetaja.” “Mida viies klass tegema hakkab?” “Õpetaja, …. ” Mõni noormees on üsna otsekohene “Õpetaja, ma tulen täna teie juurde sööma!” (tema elab mu vastasmajas muide ka, ükskord ronis peaaegu aknast sisse). On veel üks õpilane, kes tunnis käitub täielikult kaootiliselt, aga pärast tunde tuleb ja istub mu klassis ning räägib maailma asjadest. Vaatab oma suurte uudishimulike siniste silmadega ja arutleb… Millal see tundidesse kandub, on raske öelda, aga need on siiski minu rõõmud.

Nojah. Selline on siis minu elu õpetajana. Ega kõik nii roosiline ju ei ole. Rasked hetked on ka, aga praegu kaalub muu eufooria raskused veel üle.  Üldiselt olen ma väsinud ja õnnelik.

Ahjaa. Üleeile olid Maidla bussipeatuses kanad. Ei tea kelle omad need jalga olid lasknud, igatahes üsna koomiline vaatepilt. Kui kellelgi on vana fotokas üle, võite mulle saata, siis ma saan neid kanu ja traktoreid, savala noortekeskust ja muid kultuurilooliselt üliolulisi nähtusi pildistada.