Milline mees! BarokkBarakkile järgnes muidugi öö linnapeal, aga ka veidi ühikaelamusi. Algus pandi uuele telešõule “Kes tahab saada Viljonäriks!?”

Aga Jürka varasalvest:

Õpetaja läheb uude kooli tööle ja õpetajate toas hoiatab teda direktor kurja 5b eest. “Täiesti kohutavad lapsed! Karjuvad terve aeg! Võimatu tundi pidada!” jne.. Direktor lubab ukse taga seista, et ohuolukorra tekkides ruumi astuda ja pinged lahendada. Algab tund – direktor ootab ukse taga. Alguses on klassis lärm, kuid paari minutiga see sumbub ja ruumis valitseb tunni lõpuni vaikus. Tunni lõppedes küsib hämmastunud koolidirektor uuelt õpetajalt: “kuidas see teil õnnestus?” “See oli väga lihtne. Ma küsisin, kas nad on kunagi proovinud kondoomi gloobuse peale tõmmata ja nad küsisid, misasi see gloobus on. Siis ma rääkisin neile 45 minutit, misasi on gloobus.”

Või midagi sellist.

Õnnis lapsepõlv on lõppemas. Ees ootab Tallinn, tööplaanid, metoodika…

Et ikka oleks, mille vahel valida.

26.07

Avastatud J. Jumalavallatu poolt

Edasisem süvaotsing…

 Mona nipid teemal “Kuidas eestlased rääkima panna?”

Karl ütles reflektsiooniringis, et tema võtab kaasa tunde, et me pole mitte organisatsioon vaid perekond. Täna õhtul, kui me Uuemõisas pannkoogiõhtut pidasime ja kõikvõimalikel teemadel vestlustesse sukeldusime, samal ajal mustikaid, kondentspiima, vaarikamoosi, astelpajumoosi, šokolaadikreemi jm uskumatult häid asju pannkookidele kuhjasime, mulle tundus, et me olemegi natuke kohal. Me olemegi perekond. Natuke kiiksuga ja vanemaid pole kunagi kodus, aga ikkagi. Ja kallid 1. ja 2. lend, me tundsime teist puudust! Loodetavasti saame mõnel üritusel veel tutvust teha ja kokku sulada. Peremudel, milles mina kasvanud olen, on mind õpetanud, et üks perekond saab tõeliselt hästi toimida vaid siis, kui piisavalt tihti ühise laua taha sööma istutakse.

Ka täpilise seelikuga võib nirvaanasse jõuda.

Allikas: Helene

Kuulge, ma lõikasin Jensi ka pildi peale, nii et meil on nüüd lennu pilt olemas.

Millegi pärast oli Jens küll kõikide piltide peal seljaga, aga selle eest on ta nüüd kohe esiplaanil.

Kui ei teaks, siis võiks arvata, et ta lihtsalt jalutab pildi peale…..

Täna leidis aset minu esimene keemiapooltund pihussüsteemide maailmas. Ma olin väga rõõmus kui tublid õpilased õhtusöögi lauas pannacottat lusikaga surkides tarde ära tundsid. Samuti olin väga rõõmus kui püüdlikud lihaletinaised mulle tagaruumidest entusiastlikult verd otsisid ja lõpuks maksa anumast pool klaasi tumedat vedelikku mulle hankisid – piisas vaid ettekäändest – ma tahan keemiatunnis kolloidlahust näidata. Tasuta katsevahendid! Ja kõige rõõmsam olin ehk siis kui Siim vabandas pärast tundi, et ta ei teinud ühtegi pilti, sest unustas pildistamise ära kuna oli nii suures tööhoos. Eks neid “vaja veel mõelda” kohti oli muidugi ka, aga neid on vaja veel mõelda.

Täna oli võimalik mängida meesõpetajasse üliarmunud 5. klassi tüdrukuid, kes teda igal võimalikul juhul püüavad puudutada. Tüdrukuid, kes edvistavad, itsitavad ja punastavad, kui õpetaja neid küsib. Samuti Svetlanat, Alinat, Sašat ja teisi. Sai vabastada enda sees elutseva nohikliku alter ego ning rääkida valesti inglise keelt.

Aga mis kõige olulisem: “Kussssss, Reigo!”

Tuvi efekt.
(Lugeda räpivormis)

Ping-pong
Dr Ding Dong

ei,

hoopis Watson
justkui Datsun

Mis on stiimul,
see on priimus

Musta kasti reaktsioon…