Õpetamisel ilma õppimiseta ei ole mingit mõtet! (Mõttetera Tallinna Ühisgümnaasiumi matemaatikaklassi seinalt)

Üle nädalase hilinemisega lisan ka enda mõtted-kogemused-kommentaarid vaatluspraktika kohta. Eks ta nüüd tiba hilja ole, aga no mis sa teed, kõike korraga ei jõua.

8. mai 2009

Õhus on elektrit. Päike sillerdab taevas. Lapsed on koolinädala seljatanud ja nädalavahetusse sukeldunud. Tulevane noor õpetaja on samuti koju jõudnud. Istub oma rüperaali taha ja laseb sõrmedel mõnuga klaviatuuri toksida.

Jah, selle asemel, et homseks aruanded ja kokkuvõtted valmis kirjutada, tahan mina hoopis kirja panna oma mitteametlikke muljeid ja emotsioone. No oli alles nädal! Mõtteid on nii palju. Kas teil pole vahel tunne, et inimesed võiksid osata mõtteid lugeda (muidugi vaid siis, kui ise ka seda tahad), sest rääkides ei tule sõnad nii kiiresti välja kui mõte ees liigub, kirjutades ei jõua jälle näpud mõtetele järele? Aga see selleks.

Esmaspäeval vaatlesin oma erialaaineõpetaja tunde. Kõik oli kuidagi liigagi täiuslik, õpilased tõstsid kätt ja vastasid korralikult, keegi erilisi lollusi ei teinud. Hakka või uskuma, et noored on niivõrd korralikuks hakanud. Aga pommuudis oli hoopis see, et Saue kooli direktor helistas ja teatas, et teeb pakkumise mulle. Jeee! Ma ju nii pabistasin, et äkki ei leitagi kooli. Huh! Aga direktor ise tundis end küll vist veidi halvasti, lubas Kadrile ja Kerstile ka helistada ja vabandada, et nemad seekord valituks ei osutunud. Igatahes me kõik olime tema sõnul väga head kandidaadid ja ta oleks hea meelega kõik kolm võtnud.

Teisipäeval külastasin muu hulgas Kristi (NK 1. lend) 5b klassi emakeeletundi. No vot nüüd alles nägin sellist koolielu, nagu ootasin. Lapsed olid too päev ikka eriti marakratid, rääkimata ühest poisist, kes ütles ikka päris karme sõnu, rääkimata tunni segamisest. On ikka tegemist selliste lastega. Mul oli tast muidugi omajagu kahju ka. Eks sellised käitumishäired peavad ju kuskilt tulema, tõenäoliselt ikka kodust. Hiljem koolis teiste õpetajatega vesteldes tuli selle poisi kohta muidugi üht-teist välja, mis ehk aitab tema käitumist veidi paremini mõista. Aga kuna ma tema taustast siiski kuigi palju ei tea, ei hakka ma siin mingeid oletusi tegema. Aga hinge läks see juhtum küll.

Kolmapäeval läksin jälle Kristi 5b klassi tundi ja seekord andsin ka ise ühe tunniosa (teemaks tehissõnad). Lasin neil endil ka tehissõnu moodustada. Käisid mul ükshaaval tahvli ees ja olid nii toredalt aktiivsed ja tulid ülesandega kenasti kaasa. Positiivne kogemus! Aitäh, Kristi, selle võimaluse eest. Kusjuures viiendikud ütlesid pärast tundi, et ma võiksingi nende õpetajaks hakata. Reedel nende kunstitundi külastades hakkasid nad sama juttu ajama. Ütlesin siis neile, et koolil pole rohkem eesti keele õpetajaid vaja. Siis nad leidsid, et ma võiks ju sel juhul midagi muud anda, nt kunsti või loodusõpetust. Armsad lapsed!

Kolmapäeval andsin muidugi kaks tervet tundi ka veel. 6b klassile andsin tunni teemal reklaam. Need väiksed rüblikud täiesti üllatasid mind oma analüüsivõimega. Aga samas, grupitööd nendega teha ei saanud. Hakkasid üksteist ajalehtedega taguma ja kisama. Lõpetasin siis selle pulli ära ja käskisin töövihikut täitma hakata. Ja kord oligi majas. Hämmastav, kuidas mõnele klassile võib grupitöö mõjuda.

Teise iseseisva tunni andsin 10a klassile. Õpetaja teatas päeva algul, et ta peab ära minema ja kas ma saaksin 10b klassile omadussõna võrdlusastmeid õpetada. No loomulikult ma nõustusin – teadmata siis veel, mis toimuma hakkab. Ega midagi hullu ei olnudki, noormehed olid lihtsalt väga elevil, tuli ikka küsimusi, kas ma elan üksi, kas pärast tunde saab jääda ja kas järelaitamistunde ka annan. No on ikka naljavennad. Aga ülesannetega said kenasti hakkama. Neljapäeval tuli sööklas üks kümnendik juurde ja küsis, kas ma veel mõnda tundi neil asendan, et võiksin küll. Huh, ise tegid mu olemise tunnis oma naljadega väheke kohmetuks, aga siis nii siiralt soovivad, et ikka veel neile tundi annaksin. Selline tagasiside on muidugi äge!

Igatahes see õpetamiskogemus oli super, super, super! Nii hea kogemus, et mõista kui kerge või raske on tervet klassi haarata ja kõike tähele panna, samal ajal oma ainet õpetades.

Neljapäeval käisime Siimu ja Harlisega terve päeva kaasas 7b klassiga. Meid muidugi hoiatati, et tegu on poisteklassiga (no tegelikult on neil 8 tüdrukut ka siiski). Aga nad olid vahvad marakratid ja mulje neist on ainult positiivne. Siimule meeldisid nad vist eriti. Aga sellest päevast jäi kõige eredamalt meelde see, kuidas üks õpetaja nende peale täiesti röökima hakkas. Isegi mina ehmatasin sellest ära, mis need vaesed lapsed siis veel mõelda ja tunda võisid!

Neljapäeval külastasime ka Martini (NK 1. lend) inglise keele tundi. Pärast hoidsime Martinit veel oma pool tundi kinni ja lobisesime õpetamisest, õppimisest, Noored Koolist jms. Aitäh, Martin, nõuannete eest. Kuluvad kindlasti marjaks ära.

Reede hommik algas mul 4b klassi eesti keelega. Oi, need algklassi nublud on ikka toredad. Järgnes tund Siimu ja Harlisega. Nad andsid nimelt kahekesi seitsmendikele matemaatikat. Ma läksin ja vaatasin, kuidas nad hakkama saavad. Ja väga hästi said. Ikka jube hea, kui kogu aeg oleks kaks õpetajat klassis. Üks õpetab klassi ees, teine käib klassis ringi ja aitab individuaalselt. Tunni nali oli muidugi maha visatud kondoom klassi põrandal.

Täna vestlesime veel klassijuhataja ning õppealajuhatajaga, kes mõlemad andsid hulganisti nõu tulevikuks ja olid igati toetavad. Ahjaa, kuna Tallinna Ühisgümnaasium on ka minu endile kool, siis oli tore sinna teises rollis tagasi minna. Oma klassijuhatajat oli üle viie aasta nii tore näha, ta esialgu ei tundnud äragi. Ja direktor oli samuti mõnus, esimesel päeval kohe tuli koridoris ligi ja ajas juttu. Igatahes kooli kollektiiv võttis meid väga hästi vastu. Olen ikka väga rahul, et just Ühisgümnaasiumis praktika sain teha.

Ja muidugi tegid kogu selle nädala toredaks ka Harlis ja Siim. Kindlasti saime üksteist paremini tundma õppida. Nt seda, et Siim kaotab kogu aeg pastakaid ja vurab hommikuti kooli väikse motika seljas (või mis iganes masin see on:P). Harlise lobisemishimu sai taas kinnitust (arvestades, et 15 minutiliseks ettekandeks kulus tal ikka oma pool tundi vähemalt ära). Minu kohta õppisid poisid ehk seda, et mul on matemaatikafoobia. Aga kes teab, ehk suudavad nad mind ajapikku matemaatikaga sõbraks teha?

Ja selline see nädal oligi. Täis uusi teadmisi ja kogemusi, säravaid silmi, positiivseid uudiseid ning ülivingeid lapsi.

Vaatluspraktika võlu ja valu

Tartu piirkonna maailmaparandajad veedavad viimasel ajal oma aega Ülenurme Gümnaasiumis. Nagu Reigo tabavalt märkis, pole Ülenurme küll enam Ülenurme vaid hoopis Üle-uuselamurajooni. Sellegi poolest. Koolipere võttis meid vastu väga sõbralikult. Üleüldse tundub see kool kodune ja mõnus. Väga huvitav on vaadata, kuidas koolis elu käib. Selgus, et keemiõpetaja oli omal ajal ka minu isa ja onu õpetaja (mäletab neid selgelt – uskumatu naine!). Selgus, et õpilased on tegelikult lahedad, nutikad, loomingulised ja armastavad nalja (mida oligi tarvis tõestada!). Need omadussõnad võivad muidugi väljenduda väga erinevates käitumismudelites, aga üldjoontes midagi väga hirmsat ei märganud. Ainult mõned lendavad paberinutsud, natuke mobiilimussi tunni ajal, veidi ülbust ja loetud roppused. Mis üllatas (õigemini: tuli meelde), oli koolipäeva intensiivsus ja närvilisus (45 minutit pole ju mingi aeg!).

Minu koolPostituse põhjus on aga pilt, mille joonistas 7 b klassi Kenneth kunstitunnis (avaldatud autori loal). Teema oli “minu kool.” 🙂 Siinjuures meenub, et kunagi võtsin vaba-ainena “Laste joonistusi,” mille õppejõud rõhutas, et eelkõige näeb uurija laste joonistusi analüüsides piltidel enda hirme.

Emotsioonid (I)

Ärevus (25.03)

Õudukas! Miks Maris juba ei helista? Istun Riia kesklinna pargis ja olen korterikaaslaste antropoloogiaprojekti vaatleja. Ootusärevuses võtan taskust välja ajahambast puretud mobiiltelefoni, et kontrollida ega ma kogemata hääletu peale pole pannud. Mobiil näeb välja täpselt samasugune, nagu kaks minutit tagasi.

Siiamaani on kandideerimisprotsess läinud justkui normaalselt. Valmistasin ennast näidistunni andmiseks põhjalikult ette ja üritasin naljagi visata. Kõik kes minuga koos grupitööd tegid tundusid hästi vahvad. Nimedest suutsin hiljem meenutada Karli, Maarjat ja Viljot. Teistest veidikene eredamalt jäi meelde üks vahva heleda peaga särasilmne tüdruk kes tegeles ka tantsimisega. Kerli vist oli tema nimi? Intervjuul pigem hoidsin ennast natukene tagasi. Liiga teravalt on meeles 1. aasta suvepraktika otsingud Hansapangas kus minu kandidatuur personaliosakonna praktikandiks läbi kukkus kuna osakonna juhataja kartis, et ma lihtsalt räägiksin osakonnas kõik surnuks. Kuidagi on lihtsalt jäänud mulje, et avaldused on inimeste välja valimiseks ja intervjuud nende välja “praakimiseks”.

Sain edasi. Loogikatesti lahendasin rahuldavalt kuid kahjuks suutsin oma kannatamatusega ajada ähmi täis minu kõrval toona istuva ilusa tüdruku. Huvitav, kas ma näen teda uuesti? Isiksustest võttis lausa higipulli otsa ette. Kõige keerulisem oli kujutada ennast tagasi Hollandisse, töökeskkonda. Mida ma tahtsin teha? Mida ma tegin? Mida ma tahaksin paremini teha? Mõtete virvarris lõpetasin testi ning läksin linna sõbrale sünnipäevaks kinki otsima.

Kerli leidis mind orkutis üles. Vahetasime muljeid ning mõne aja pärast teatas ta rõõmsalt, et on Noored Kooli kolmandas lennus ning lubas mullegi pöialt hoida. Samas teatas hea sõbranna mulle täna hommikul, et tema ei saanud. Pagana kahju! Aga Marisest pole veel ei kippu ega kõppu.

Ta lubas helistada esmaspäeval. Või oli see teisipäev? Ausalt öeldes täpselt ei mäleta aga kuna praegu on juba kolmapäev, on ärevus suur. Äkki juhtus midagi? Kas ma peaksin ise helistama või meili saatma? Miks ta juba ei helista? Vaatan eemaloleva pilguga kuidas tüdrukud antropoloogiaprojekti läbi viivad. Tundub, et inimesed on liiga oma mõtetega hõivatud, et märgata kuidas üks tüdruk kaotab rahakoti ning teine selle üles korjab ja vastassuunas eemaldub. Mõni märkabki, kuid ei tee midagi peale väikese grimassi. Mõttesse tekib küsimus: kas mina märkaksin? Kas ma tegutseksin? Tahaksin mõelda, et jah!

Järsku heliseb telefon. Ehmatusega pillan ta taskust välja ja otseloomulikult kukub mu mobiil asfaldile ning täpselt kuueks tükiks. Nagu tavaliselt. Tuttava liigutusega korjan ja sean killud jälle kokku ning helistan tagasi. “Tsau Harlis!” kõlab tuttav ja lõbus hääl. Hammustan huulde. “bla bla bla sa oled sees bla bla bla”. Tunnen, kuidas naeratus levib üle kogu mu näo. See oli kauaoodatud uudis. Olen valitud Noored Kooli kolmanda lennu meeskonda seitsmendaks liikmeks. Kakskümmend noort on veel valikuprotsessis. Varsti saan kokku kõigi nende vahvate inimestega, kes suudavad, julgevad ja tahavad.

Jään silmitsema vees ujuvat parti ning koos temaga triivivad kaugemale ka minu mõtted. Seetõttu jääb ka märkamata kui üks vanem daam üritab tüdrukute rahakotti endale võtta. Tõsi, inimestel on praegu raske kuna on keeruline harjuda mõttega, et kõik ei lähe alati ülesmäge ning tõusude kõrvale tuleb ka mõõnasid. Kuid kas mitte see ei näitagi inimese tegelikku tugevust: mitte see kui sirgelt me seista oskame, vaid see kuidas me pärast kukkumist uuesti üles tõuseme. Kas mina tõuseksin? Tahaksin mõelda, et jah! Naeratades, et olen jälle rikkam…

kevadine Riiakevadine Riia