On tõsi: kes otsib, see leiab!

Palju palju aastaid nägin ma unenägusid, kus räägin ühe oma vana matemaatika õpetajaga ja tänan teda selle eest, et ta lihtsalt oli minu elus… Mul ei ole koolist eriti ilusaid mälestusi, aga tema, üks vanem meesterahvas, oskas teha mu elu põnevamaks ja, arvatavasti just tänu temale, armusin ma matemaatikasse. See inimene tegi õpilaste jaoks palju. Vähe sellest, et ta õpetas meid lugema, analüüsima, kasutama loogikat, lihtsalt olla järjepidevad ja korrektsed, ta õpetas meile inimlikkust.

Kui ilusad olid need päevad, kui ta vastas meie palvetele ja jutustas oma elust, seiklustest Aafrikas, kus ta õpetas lastele matemaatikat. Kui palju põnevaid juhuseid ja olulisi põnevaid teadmisi nii inimeste psühholoogiast kui meile ebatavalisest aafrika loodusest!

Muidugi ei saanud ta meeldida kõigile. Oli inimesi, kes solvasid teda. Eriti poisid, kellel oli probleeme nii aine kui käitumisega üldiselt. Ja vaatamata õpetaja diplomaatilistele oskustele ja kõrgele stressitaluvusele nägin, et ta tunneb kurbust ja pettumust ebakohasest õpilaste käitumisest…

Mõnikord mulle tundus, et ta ei teagi kui kallis ta meile tegelikult on. Võib olla ta ka ei teadnud. Kooli kasvatus ei lubanud meile rääkida õpetajaga kui kolleegiga ja jutustada talle tunnetest. Vaikselt armastasime või vihkasime õpetajaid. Mitte küll kõik meist; mõni lubas endale üleliialt “vabadust”.

 Aeg ajalt ma nägin oma vananenud ohkavat õpetajat tänaval. Jah…aastad muudavad inimesi. Vähe on jäänud mehelikkust julgest sammust ja põikpäisest enesekindlast pilgust. Nüüd tundub ta olevat lühemat kasvu… aga vaatamata kõigile jääb mu lemmikuks õpetajaks.

… Varsti said unenäod nii ehedaks, et ma  enam ei osanud vastata küsimusele, kas rääkisin õpetajaga unes või oli see reaalne.

Tuli kevad 2009…Selleks ajaks olen palju õppinud, palju õpetajaid näinud ja ise õpetajana töötanud…Panin riidesse polikliiniku fuajees ja nägin, et tema istub, minule endiselt tuttava villase suurte ruutudega mantliga.

Ja ma tulin… ja me rääkisime. Ja mu hirm, et ta mind ära ei tunne või ei mõista, kui tänan teda, oli hetkega kadunud. Meil oli millest rääkida ja olen õnnelik et tegin seda sammu. Sest nüüd ta teab, et tema on asendamatu, suurepärane, mind tugevasti mõjutanud  inimene!

NK õpetajaks olemisest

Olen palju murdnud pead selle üle, et kas on tegelikult mingid kindlad eeldused, mis inimesel peavad olema, et olla hea õpetaja. Ning teine küsimus, mis on pannud juurdlema (iseäranis sai selle üle mõeldud enne õpetajakoolituse ja õpetajatöö algust): mida annavad mulle need kaks aastat koolitusi ja õpetamist?

Meie koolis – töötan Keila Gümnaasiumis – oli hiljuti üks koolitus õpetajatele: „Kuidas suhelda poistega? Kuidas juhendada poisse klassiruumis?” Koolituse läbiviija oli psühholoog, kes rääkis muu hulgas ühest huvitavast Tallinna ülikoolis tehtud uurimistööst. Selle autor uuris Tallinna ülikooli õpetajakoolituse tundengeid ja võrdles nende isikuomadusi teiste erialade tundengitega, et leida vastus küsimusele: kas tulevastel (headel) õpetajatel on mingid loomuomadused, mida teistel pole. Tulemus oli järgmine: õpetajakoolitusel osalejatel ei ole mingeid erilisi omadusi, võrreldes teiste tundengitega. Kahtlemata ei ole ükski uurimus kunagi põhjapanev ega peegelda kindlat tõde, kuid mõtlemapanev on selline tulemus ikkagi.

Kas siis võiks arvata, et Noored kooli õpetajaks õppijad võiksid samuti olla ükskõik millised inimesed üliõpilaste hulgast? Peamine, mis Noored kooli osalejatelt ootab, on soov anda endast parim, et kujuneda väljapaistvaks õpetajaks ja liidriks, head õpitulemused ja ühiskondlik aktiivsus, vastutustundlikkus ja hoolivus, suurelt mõtlemine ja pingutust nõudvate eesmärkide seadmine. Õpetajaks kandideerijale tulevad kasuks ka otsustamis- ja tegutsemisjulgus, hea suhtlemisoskus, kiire kohanemisvõime ja oskus töötada meeskonnas. Iga üks otsustagu ise, kui palju või vähe seda on, mis ühel Noored kooli õpetajaks pürgijal peab olema.

Mulle paistab, et peamine, mis eristab õpetajaks pürgijaid teistest tudengitest, on esiteks soov saada (heaks) õpetajaks (või olla see vähemalt kaks aastat) ning keskmisest kordades suurem vastutustunne, hoolivus ja valmisolek pingutamiseks (tööks, mis vahel, eriti algul! võtab terve vaba aja ning osa uneajast ka). Kõik ülejäänud omadused on üldiselt ka teistel töökatel tudengitel. Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et kui NK õpetajaks kandideerides on osa neist omadustest peidus (pole endast märku andnud), siis õpetajana töötades ja koolitusel osaledes ei saa ilma nendeta läbi ning tahes-tahtmata tuleb olla loominguline, aktiivne, hea suhtleja (ka psühholoog, sõber…), kiire otsustaja ja tegutseja ning kohaneja ning hea meeskonnas töötaja.

Ja ei olegi õpetajaks õppijad mingid imeinimesed (ega veidrikud), vaid lihtsalt tavalisest veidi tõsisema (hoolivama, vastutustundlikuma) ellusuhtumisega töökad inimesed (minu puhtisiklik seisukoht). Kõik muu, mis vaja (suhtlemisoskused, aktiivsus, loomingulisus…), on seal juures nagunii ning kui esialgu pole, siis areneb teekonna jooksul!

See mõte juhatab teise küsimuseni, mis on pakkunud mõtlemisainet nii enne koolitust kui ka nüüd koolitusel osaledes ja õpetajana töötades: mida annavad mulle need kaks aastat koolitusi ja õpetamist? Enne koolitust arvasin, et ju see tähendab palju uusi teadmisi ja oskusi, uusi tutvusi ja suhtevõrgustikke ning palju tööd. Praegu, kui olen olnud õpetaja kolm veerandit (iga päev on arvel:), olen jõudnud veenduda, et kõik, mida koolituselt ootasin, on realiseerunud, kuid ületanud kõiki ootusi (positiivselt) mitmekordselt (tööd nt on palju rohkem, kui arvasin :).

Lühidalt oleks vastus järgmine: NK õpetajaks olemine on andnud tohutul hulgal VÕIMALUSI. Võimaluse iga päev teha natuke midagi selleks, et õpilased oleksid õnnelikumad ja neile pakuks koolis käimine häid emotsioone. Võimaluse teha õppimine õpilaste jaoks huvitavaks. Võimaluse areneda ise õpetajana, liidrina (õpetades liidriks), õigem oleks öelda inimesena. Võimaluse õppida õpetades – on kindel, et pole võimalik ise mittte teada ja osata seda, mida õpetad. Võimaluse kohtuda iga päev 86 särasilmse noore inimesega (minu õpilased) ning nii paljude teiste heade (või mitte nii heade, kes samuti pakuvad õppetunni) inimestega, keda koolivõrgustik seob. Võimaluse õppida õpetajaks koos väga toredate inimestega. Võimaluse kutsuda Tagasi kooli päeva puhul oma kooli ja õpilaste ette kirjandustundi andma Mihkel Raud. Võimaluse… Võimalusi näib olevat lõpmatult. Eriti arvestades, et üle poole NK õpetajaks olemise ajast on veel ees! Milline vedamine :). Mulle meeldib olla Noored kooli õpetaja!

ekskursioonil Tallinnas jms

Käisin täna üheksandikega Tallinnas, ekskursioonil. Lihtsalt: nii vahva. Päev täis huumorit, õppimist, kevadist lumeputru. Vabadust. Korraga taipad, et ootused/hirmud püsivad valel alusel. Täiesti, põhjani vale on näiteks soovmõtlemine: “oh, palun käituge täna korralikult, palun ärge tehke meile ja mulle häbi, ärge lobisege muuseumis, ärge jätke bussipõrandale kommipabereid, ärge mängige Toompea lossi ees lumesõda…” See kõik juhtub — peabki juhtuma — piiril käimine, eksimine, korrigeerimine, uuesti piiril käimine. Nii lihtsalt on! (Mis muu olekski õppimine?) Olla “õpetajana” selleks piiri proovimiseks valmis: anda vajalikke teetähiseid. Suhtuda inimesse inimesena. Sealt tekib lugupidamine, vastastikune austus — kartused/lootused muutuvad kergeks, mööduvaks, naljakaks.

Eile võitis ühiskonnaõpetuse veerandilõpu viktoriini täiesti ootamatu võistkond. Võitis ausalt, allahindluseta, viimases voorus ning parasjagu napilt. Kogu klass plaksutas. Tegelikult muidugi ei olnud see mingi üllatus. Igas inimeses on peidus vääriskivi — viktoriin on seejuures vaid juhus, jäämäe veepealne tipp.

Uus 1. september

Olin koolist tervise tõttu eemal pea kaks kuud. See aeg tundus nagu igavik. Alguses tähendas see minu jaoks sunnitult palju vabadust ja ruumi, mõtted aga kerisid ikkagi kooli ümber – värskelt meeles veel viimased mured ja rõõmud, uued ideed eelseisvate väljakutsete lahendamiseks ettekujutustes selginemas.

Kui sundpuhkuse alguses tundus peaaegu võimatu, kuidas nii pikaks ajaks eemale jään, sest mis saab sellisel juhul lastest, eesootavatest eksamitest, töökavadest jne, siis aeg tegi oma korrektuurid ja kõik laabus koolis nii nagu sel hetkel võimalik oli. Aegamisi kerkis aga minu ette veelgi sügavam küsimus, mis saab minu enesearengust, kui täna nii pikalt süsteemist eraldun. Kas suudan pärast pausi jätkata vähemalt samalt tasemelt?

Selle aja jooksul mõtlesin palju, kuidas muuta senist töökorraldust ja teha asju paremaks. Mida aeg edasi seda raskemaks see ühtepidi muutus, sest kadus reaalne kontakt kooliga, mis varem motiveeris väga tugesvasti pingutama, uusi asju proovima ja saadud värske tagasiside toel ennast korrigeerima. Uutele küsimustele sai vastuse anda ainult kooli tagasiminek.

Lõpuks, kui saabus päev, millal tagasi kooli läksin valitses minus mingi kummaline ärevus. Nagu uus 1. september – päris täpselt ei mäletanud enam seda tunnet, kuidas on olla klassi ees ja nende noorte tegelaste teejuhiks. Kuklas istusid kahtlused – kas midagi on muutunud – kas lapsed on endised, kas mina olen samasugune, kas ja kuidas me uuesti koos hakkama saame?

Esimene päev, õigemini aga isegi esimesed tunnid andsid mulle vastuse – muutunud oli palju – poisid olid pikemaks kasvanud, tüdrukud olid vahetanud soenguid, olid tekkinud uued sõprussuhted, noored näisid eneseteadlikumad … Teisalt ei olnud aga midagi muutunud ja eelkõige just noorte suhtumises minusse. See positiivne vastukaja, mille osaliseks sain, kui esimest korda neid nägin oli kirjeldamatu! Mina olin nende jaoks ikkagi see sama nende õpetaja ja nemad minu jaoks need samad õpilased 🙂

Päeva lõpuks olin ma ka enda jaoks sama – ma tahtsin olla nende jaoks jälle iga päev parem õpetaja ja olin uuesti valmis selleks sukelduma pikkadesse tööpäevadesse, sest see vahetusprotsess, mis valdavalt koolis toimub – saamise ja andmise rõõm klassis, kus me kõik oleme korraga õpetajad ja õpilased, on see, miks ma selle valiku tegin ja ka nüüd südamerahuga oma asjad iga hommik pakin, et minna kooli!