Vaheajal on mind kummitama hakkanud hoopis naljakad unenäod: olen koolis. põhikoolis. õpilasena. Unustan kehalise asju koju, vehin hirmuga vahetunnis kelleltki töövihiku ülesandeid maha või avastan, et olen esimesse tundi sisse maganud. Ärkan, tunnen kergendust ja mõtlen kaastundega oma koolijütside peale. Sest minu unenäos need asjad juhtusid üsna kontrollimatult, ilma minu halva tahteta. Juhtusid ka minu päriselus, kui saviring, laulutunnid ja õhtul köögilaua taga vesivärvidega maalimine võttis prioriteedi matemaatika töövihiku ees. Või jäi saviringi minemata sest plastmassist loomakarja oli vaja mööda beezi diivani savanni mitu tundi järjest karjatada.

Õpetajana on nii oma iseseisvas töös kui ka õpilaste püüdlusi hinnates raske paike panna konkreetset piiri laiskuse ja hoolimatuse ning oma võimete tunnetamise ja mõistuse piires pingutamise vahel. Või laiskuse ja hoolimatuse ning loomingulisuse vahel.

Õnneks aga paistab et taoline intensiivne periood nagu Noored Kooli programmis osalemine aitab vähemalt isiklikul tasandil õppida seda piiri tunnetama. Täna rohkem kui aasta tagasi tean, millal on parem ära öelda mõnest kohtumisest või üritusest või võtta selleks, et olla hea õpetaja, koolitööst aeg täiesti maha, ja vastupidi, millal ennast natuke tagant utsitada, et mõni ettevõetud asi lõpuni viia või midagi uut käima lüüa.

  

Eelmisel nädalal täitus minu “sada päeva” õpetajana. Noh, ligikaudselt ja mitte minutipealt, aga siiski. Viisin sel puhul 9.klassidele ühiskonnaõpetuse tundi kommi, rääkisime valitsuse “saja päeva” tavast. Ãœtlesin õpilastele, et nüüd ja edaspidi võivad ka nemad mind julgelt kritiseerima hakata — armuaeg on ümber saanud ; )

Igal juhul on need olnud toredad sada päeva. Kindlasti väga pingelised, ja mitte ainult ajalises plaanis. Kool paneb proovile. Kes sa inimesena oled? Mida sa ootad elult? Õpetamine on loometöö, kunst; vabaduse määr on siin tegelikult… määratu. Ja vabadust suudab nautida vaid tugevus sinus, nõrkuse jaoks toob vabadus kaasa segadust ja süvenevat ebakindlust. Kas ma peaksin keskenduma ainekavale, või kasvatamisele…? Kuidas hinnata oma senist tööd…?

Tegelikult on kool lihtne — kui seda mitte ise keeruliseks mõtelda. Austa inimest, usu tema sisemisse väärtusesse, hooli ümbritsevast. Ãœlejäänu tuleb iseenesest.

Või mitte–? Ära nõustu niisama, noogutamise mõttes! Arutame läbi, iseendas ja ühiselt: sada päeva on ümber saanud.

Täna on rahvusvaheline vabatahtlike päev, mis võimaldab meelde tuletada midagi väga olulist.

Tohutult suur ja soe aitäh kõigile teile, kes te olete panustanud oma aega, mõtet ja energiat Noored Kooli tegevusse. Hindame teie toetust väga. Ilma teieta ei oleks Noored Kooli liikumine võimalik.

Lisaks on meil väga-väga-väga hea meel, et meie nõukogu esimeest Helo Meigast on tunnustatud Aasta Vabatahtlikuna 2008. Loe lähemalt.