Meie osalejad raadios

Viimases Reporteritunnis jagasid Maria ja Pavel oma mõtteid ja kogemusi koolis õpetamise ja Noored Kooli programmi kohta. Lisaks neile räägivad noortest õpetajatest Lasnamäe Üldgümnaasiumi õpilased ja õppealajuhataja ning Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Katri Raik.

Kuula ka! : )

 

Hea on olla…

Super! Hommikul lähed mõnusa tundega kooli. Tagasi tuled vahel ehk pisut väsinuna, kuid siiski õnnelikuna. Ja vahepeal on palju inimesi – oma murede ja rõõmude, väsimuste, energiahoogude, huvi ja huvipuudusega. Inimesi, kelle jaoks üritad olla ja anda 100%, õppida ja areneda, analüüsida ja katsetada.

Ainuke hetk, kus soovin veel, et midagi oleks natuke teisiti, on peale hommikusööki laua tagant tõustes. Hea meelega rüüpaks veel teed, varbad pleedi sisse mässitud, ja ajaks abikaasaga juttu. Aga bussi peale tuleb minema hakata 7.05.

Arutasime ükspäev ühe teise meie kooli noore õpetajaga, kes küll juba mitmendat aastat õpetajaametis, et mis jama see on – lapsed võivad vastu rääkida, töö tegemata jätta ja tundi segada, aga ikka on nad armsad ja toredad ja nende õpetamine pakub meeldivat väljakutset nii oskuste kui sallivuse kasvatamise osas.

plaanid ja ootused

Kool on suurepärane koht. Kõik su tugevused ja nõrkused on hoobilt nähtaval. Ja armu ei anta — kas loobud soovist olla täiuslik, või … kannatad, kannatad, kannatad. Jäädki kannatama, väsinud ja lootusetu, ei hakka kunagi nautima.

Suur oht on takerduda ootustesse. Ma ei pea silmas plaane ja ettevalmistusi: need on loomulikud nähtused. Läbi mõelda tuleb ikka, olgu või poole ööni. Aga kui plaanide osas tekivad ootused, siis kisub täbaraks. Siis kiilub ühel või teisel hetkel kinni. Tund pole kunagi  t ä p s e l t  selline nagu plaanitud. Õpilased ei käitu kunagi   j u s t   n i i , nagu sa eelmisel õhtul kavandasid. Ja kui istud oma ootustes kinni, pimesi, kangekaelselt, siis ei luba sa tarkusel avalduda.

Olen püüdnud esimese kahe nädala jooksul vaadelda, millised on ootustesse takerdumise põhjused. Ühelt poolt kindlasti hirm, kohusetunne, kasvõi alateadlikult: viimseni täislaotud õppeprogrammi järgimine näib köielkõnnina. Eksimise ruumi justkui polekski. Piisab sellest, et üks tund läheb untsu, ja ma ei jõuagi enam teha seda, mida riik minult ootab…  (– Kuidas ma saan jätta selle harjutuse pooleli, rääkida niisama, kodukorrast…? Äkki ikka kuidagi veame läbi, karjun neist täna siiski veel üle…?) Ning kartuste kõrval ka vastupidine, positiivne tõmme: tahan olla ju hea õpetaja, anda lastele midagi püsivat, midagi läbimõeldut — ja ootan, et nad saaksid sellest aru, viimse kui üheni, kuulaksid huviga, oleksid võib-olla tänulikudki…

Ei, kõik see üle parda.  Mõlemad pooled. Ära rapsi faktide ja kokkurehkendatava mõju poole. Hinga sügavalt, liugle vabalt. Kui vaja, siis peata tund poolelt sõnalt: sest olukord on hetkel selline, just selline. Räägi elust. Lase teistel rääkida. Või ole vait, vaata silma. Naerata. Sa ei ole tulnud kooli selleks, et näpuga programmis järge ajada, et lastes mõnd hollywoodilikku pääsemise-pööret esile kutsuda. Sa pole ei riigirobot ega jumala asemik maa peal. Sa oled koolis lihtsalt selleks, et anda endast igal hetkel parim.

Ootustel pole siia vähimatki asja.

7 tundi järjest

Mul oli siis tänavuse kooliaasta pikim päev ära. 7 tundi järjest, 8-15, 1 paaristund, mis kokkuvõttes tähendas seda, et ette pidi valmistama ju rohkem. Erinevalt eelmisest aastast õpetan ka 5.klasse ja siiamaani on olnud päris ok, olen olnud karm tädi, kes ei luba eriti midagi teha peale õppimise… Eks näis, millal minu loomupärane leebus pealiskihist läbi pääseb. Aga pisikestega peab olema eriti süstemaatiline ja ka pisiasjadele – vihik, korralikkus, jms – rõhku panema. Nii on võimalik nendega mängida ja lõbusaid asju teha ilma et nad pööraseks läheksid. Mul on näiteks pesulõksude süsteem distsipliini hoidmiseks. Lastele tundub sobivat. Aga sealgi juba nägin tüdrukut, keda kiusatakse ja käitumist, mis mulle ei meeldi. Tundub uskumatu, et need on ju veel lapsed. 5 aastat üksnes koolis käinud…

8.ja 9.klass panevad mind aga muretsema, 8ndikel on raskusi paigal püsimisega, kõõlumine on peaaegu et konstantne ja jututamine ka. 9.klass istub nii, et näevad aknast saali, kus tehakse harjutusi rööbaspuudel ja muud akrobaatikat. Nagu arvatagi võite, oli juba täna vahepeal võimatu nende tähelepanu võita – kuulsin, kuidas neli noort meest omavahel arutavad, kuidas konkreetne harjutus käib ja kes neist seda jõuab teha.

 12.klass aga. Nojah, nemad lähevad ju ära kevadel ja peavad eksami hästi tegema. Ja üldse, nõudlikud tüübid. Õpetavad mind väga palju (heas mõttes), aga ma pean ka nende jaoks nö supervormis olema, muidu saavad nad ju aru…, et õpetaja pole jõudnud midagi läbi mõelda vms. Oehh, see aasta pole mitte kerge ja alles algas.

 Soovin aga kõigile parimat algust, lennukaid ideid ja jõudu vastupidamiseks.

 Liis

=> esimene koolipäev

Nõustun Pillega. Päev oli tõesti väsitav ( 7 tundi järjest+ veel üks, mida kasutasin tunni vaatlemiseks), aga  olen selle jooksul palju jõudnud ja järeldusi teinud.

 Mõned mõtted:

Esiteks, see aasta on mul hoopis teine tunne. Ma ei tunne uue elu alguse (vaatamata uuele koolile, eesti keeles õpetamisele, uuele ainele ja Eesti Kunstiakadeemiasse tagasi minekule). Pigem on see vana loo jätkamine.  Võrdlen enda jaoks situatsiooni arvutimänguga, kus üks level sai läbitud ja nüüd olen jõudnud järgmiseni, kus on suurem kiirus ja takistused kavalamad. 

Hea või halb, aga ma ei tundnud muret selle pärast kuidas ma klassi ees välja näen või mida ma seal räägin. See kord läks kuidagi eriti spontaalselt . Täiesti ettevalmistamata ma muidugi ei olnud. Paaristundidel on aega  küll ja seda tuleks produktiivselt kasutada; (arvestades sellega, et õpilastel kaasas pole hariliku pliiatsigi).

Minu energia sai suunatud vaatlemisele. Võrreldes eelmise aastaga, jõudsin ära näha rohkem laste isiksuslikke omadusi, jätsin nägusid ja nimesid meelde. Primaarne oli mõista kellega on tegemist ja mismoodi, järelikult, meie koostöö hakkab välja nägema.

Ütlen ausalt, sain nii positiivseid kui ka negatiivseid muljeid. Hetkel, õnneks või kahjuks, on muidugi vara teha lõplikke järeldusi. Terve aasta on ees ja küll probleeme tuleb sealt, kust ei oota; ja ei tule sealt, kust neid just ootan. See on tavaline ja igatpidi normaalne.

Tööõpetuse tundidest ma mõtlen hetkel vähem. See on tuttavam valdkond, klassid on suhteliselt väikesed (mitte üle 18 inimest), õpilased on ühesoolised.

Muret tunnen kunsti tundide pärast. Hetkel seadsin kahtluse alla, et on võimalik kvaliteetselt viia läbi 45-minutilisi  tunde kunsti aines väikeses klassis, kus istub 30 väikest inimest, kes oma käitumisega õppimist ja õpetamist ei soodusta kuidagi. Ütleme –  mulle, karjumise vihkavale inimesele, tundus situatsioon ebameeldiv. Perspektiiviõpetus võib vist mõneks ajaks unustada ja alustada distsipliiniga tegelemisega.

 Üldiselt aga tunne on hea, ootan huviga järgmisi tunde (pole hetkeks kõiki lapsi veel näinud).

Päevalõppu rõõmustas mind minu vanema õe tund, kus käisin 11. klassi vaatlemas (kunstiajaloo tund, kus teemaks oli “origami” ja palju praktilist tegevust. Osalesin ise ja jõudsin olla ka abiõpetaja rollis. Koolist astusin välja naeratusega. Pole paha alguseks…. 

Esimene koolipäev…

…oli väga väsitav (esimese koolipäeva all pean siis silmas 2. septembrit, kuna esimesel õpilastega veel ei kohtunud). Täna ootas mind aga 6 tundi järjestikku! Loomulikult olin hommikul positiivselt häälestatud – olin ju seda päeva nii kaua oodanud! Kui aga esimese tunnini oli jäänud kõigest 10 minutit, siis jalad värisesid! Saatsin kiiresti veel oma elukaaslasele sõnumi (kes on samuti õpetajana töötanud) ning tema rahustas, et jalgade värin ei ole hullu midagi, peaasi et hääl ei väriseks!

Värin möödus suhteliselt kiiresti ja esimesed kolm/neli tundi tundsin ennast juba väga hästi. Seejärel hakkas aga väsimus peale tikkuma: tõsiselt keeruline on ikka 6 tundi järjest klassi ees seista ning tähelepanu võita (ja seda tähelepanu on vahel ikka tõesti vaja VÕITA)! Kuigi ma pean kohe ka ütlema, et minu kartused olid õnneks piisavalt suured ning fantaasiarikkad – seetõttu jäin oma esimese päevaga pigem rahule kui et nüüd hullunult mõtleksin, kuidas kiiresti programmist lahkuda. Lihtsalt viimased tunnid on väga rasked: ise olen väsinud, õpilased on väsinud ja siis ürita mingit head koostööd teha. Keeruline!

Lapsed on aga vahvad! Ma ikka ja endiselt loodan, et kui vahetundide ajal piisavas koguses šokolaadi söön, siis jaksan ka 6nda järjestikuse tunni ajal naeratada ning oma närvirakke tagasi võita!

Tappev tunne

img_580m8.jpg

Tappev hirmus tunne piinas mind mitu päeva ja ööd järjest. Ma ei suutnud leida endale kohta ja läksin peaaegu hulluks põhjuse otsimisel. Pakkusin endale igasuguseid variante, miks peaksin ennast nii halvasti tundma.

Äkki see on väsimus, kuna ei jõudnud puhata suvel? või seepärast, et päevad-ööd otsa tegelen töökavadega? võib olla on see mure kohustuste pärast mida võtan sel aastal enda peale (2 ülikooli ja töö?)…Ei! Kõik see kindlasti mõjutab, aga ikkagi see tegelik põhjus on midagi muud.

Täna ebameeldiv tunne kadus kuidagi iseenesest ja ma sain vastuse oma küsimusele.

Hommikul läksin ma uude kooli ikka sama ebameeldiva tundega hinges. Miks küll, ma aru ikka ei saanud. Kool on ilus, kollektiiv on soe. Ja miski ei peaks mind murelikuks tegema. Koolis nägin oma tulevaseid õpilasi. Mind tutvustati neile ja kingiti lilli, mis on ju nii tore!

Vaheajal otsustasime kolleegiga käia ära vanas koolis, kus veetsime terve eelmise õppeaasta. Ja nii me tegime. Oh! Nii tore oli neid uuesti näha ja suhelda. Meid võeti soojalt vastu. Rääkisime ka tolle kooli õppejõududega.Ma läksin huviga vaatama kuidas lapsed nüüd siis välja näevad? Kas minu 5. klass, kes sai nüüd 6-ks ongi siis pikemaks – vanemaks saanud? Ei saanud! 🙂 Nad on ikka pisikesed toredad naeratavad kallistavad!

Ja teate…läks paremaks! Mitte sellepärast, et lapsed ei kasva. Vaid sellepärast, et jälle nägin neid, keda armastan, keda igatsen, kellega nii palju olen õppinud ennast ja elu tundma…Tagasi uude kooli tulles oli mul hoopis teine tuju. Ma naeratasin ja huviga vaatasin neid uusi õppijaid, neid toredaid, huvitavaid isiksusi, kellega veedan nüüd järgmise, kindlasti põneva, õppeaasta…

P.S. Stress on mul muidugi ikka. Aga ma leidsin selle positiivse külge. Kui juuksed on püsti, siis nad näivad paksemad.