Rõõmu

Braille kirjas õnnitluskaart

Kuid tagasi olen pannud alguse millegile, millest nüüd kasvas midagi toredat.

Peale seda, kui olen oma 4-ndas klassis Braille kirja populariseerinud, hakkas minu pime Svetlana paremini teistega suhtlema. Lisaks ka abiõpetaja mõistis, et mida rohkem ta tüdruku üksinda jätab, seda paremaks muutuvad tolle suhtlemisoskused.

Suureks õnneks sai laste vanus. Just nüüd on nendele eriti huvitav mõelda välja igasuguseid salamänguid ja -keeli. Nii et salakirjade kirjutamist Svetlanale  võtsid nad vastu mänguna, mis Svetale, samas, pakkus  rõõmu. Mõnda nädala pärast, peale seda kui teemat klassis ette võtsin, nägin õpilaste lauadel Braille tähestikku väljaprinnditud kujul. Ühe koopia sain ka endale.

Tore, et lisaks vahendite võimalustele, mida nendele pakkusin ruumiliste tähtede  loomiseks ( plastilini ja paberi torgimise abil)  leidsid nad oma variandi. Nad võtsid kasutusele PVA liimi. On ju tore meetod.

Eile just kirjutasime Svetale õnnitluskaarti sünnipäevaks, kus mulle oli lubatud ka mõneid tähti teha. Pildi sellest lisasin ka tekstile.

Vot sellised rõõmud on meil!  

Palju õnne, Heateo Sihtasutus!

Heateo Sihtasutus, sotsiaalse ettevõtluse edendaja Eestis ja üks meie organisatsiooni asutajatest,  sai täna 5 aastaseks. Loe lähemalt. 

PALJU ÕNNE, SÕBRAD!

 

 

10 x 1 tund koolis

Käisin viimase paari nädala jooksul fotoaparaadiga külas meie 1. lennu osalejatel. Väike kokkuvõte sellest, mis silma jäi:

Vaata lisa meie Flickri galeriist

Lõpetuseks ka üks mõte õpetamise kohta, mille leidsin täna hommikul Eesti Päevalehe vahel olnud Headest Uudistest. Selle autor on Priit Kruus, noor kirjanduse õpetaja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis, kes on ka meie vabatahtlik.

Loodan, et on palju hetki, kus kõik õpetajad samasugust inspiratsiooni tunnevad!

Mul on iga päev loendamatuid kontakte 16-18-aastaste noortega. Lisaks tundidele käime õpilastega etlemiskonkursil, teeme koolilehte, ilusa ilmaga muudame klassiruumiks mõne õdusa sopi vanalinna tänavail. Õpilaste rõõmus olek ja sõbralik suhtumine kinnitavad mulle, et mul on unelmate amet. Ma ei saa arugi, et teen tööd.

Savi peremees

Inglise ajaloolane Toynbee on täheldanud, et tänasel andmetööstuse ajastul on oht faktide kaevandamisse ja sorteerimisse kinni jääda. Ta hoiatab: pottsepast võib vahel saada savi ori. Toynbee kõneleb sellest küll oma kolleege silmas pidades, ent kehtib see ju palju laiemaltki. Vestlesin mõni aeg tagasi ühe arstiteaduskonna õppejõuga, kes ütles: meditsiinitudengilt nõutakse täna sellises koguses tuupimist, et varsti hakkab inimmälu füsioloogiline piir kätte jõudma.

Koolis sama lugu. Mäletame ju kõik seda lõputut tuupimist — aga mida mäletame sisulises plaanis, selle kõige tulemusena? Enda kohta pean küll tunnistama, et osade ainete materjalid on pühitud pea täies koosseisus, ja teisedki, tegelikult… ; ) Mitte et ma sellest õnnetum oleksin!
Tuntud värk. Järeldusena: soovin väga hoolikalt läbi mõelda, mida ma õpilastele õpetan, kui ma õpetan neile ajalugu.

väike sõnademäng…

Väike mõttetera, mille tuletasin Paveli keelelistest avastustest 2. lennu viimasel kokkusaamisel: liiderdades õpetajaks ei saa, kuid õpetades liidriks küll!

Vaatamata sellele, et vaatlusülesannetes polnud ette nähtud õpilastega suhtlemist, otsustasin ma täiesti omal initsiatiivil seda siiski teha. 🙂 Küsisin põhikooli õpilastelt vahetunnis erinevaid küsimusi kooli, õpetajate ja õppimise kohta. Meeldiv oli kogeda, et tüüpliste vastuste “Normaalne!” ja “Suht okei!” vahele mahtus ka mõni päris arukas analüüs. Näiteks küsimusele, “milline on hea õpetaja?” vastas üks 8.klassi poiss: “Õpetaja peaks olema õpilastega viisakas ja mitte oma paha tuju meie peal välja elama. Piisavalt range, et tunnis oleks kord, aga mitte nii range, et me tema tundi minna ei tahaks. Tund peaks olema piisavalt huvitav, et ei tekiks tahtmist kogu aeg kella vaadata ja oodata, millal tund läbi saab.” Mõistlik ja loogiline. Aga kuidas seda praktikas saavutada?

Koolitutvustusest jäi minu jaoks kõige enam kõlama direktori mõte, et hea õpetaja peab olema sõbralik ja enesekindel, pidades meeles, et endast nõrgematele ei ole vaja kohta kätte näidata.

Ja lõpetuseks ka üks negatiivne eeskuju, mida ma ise küll ei näinud, kuid kuulsin teiste vaatlejate käest. Ühe õpetaja reaktsioon õpilase ebasobivale käitumisele: “Kui sa tahad lollina surra, siis sure kohe ära.” Loodan, et ma kunagi kellelegi nii ei ütle.

Antropoloogias on võimalik vaadelda põliselanikke kui objekte. Kirjeldada nende tegevust eemalt, “nähtamatu” kohalolijana. Hiljem – kodus, raamatukogus – saab vaatlusmärkmed sisestada tõlgendusmasinasse, mis selgitab põliselanike käitumise sisemist loogikat.
Eelpraktika viimasel päeval tundis Nõo Põhikooli juhtkond huvi, mida olin tähele pannud ja näinud. Direktor küsis teiste küsimuste seas: “Kas Te õpilastega ka vestlesite?” Ei, õpilastega ma küll ei olnud vestelnud. Sest see polnud ju ülesannete loetelus kirjas ja kogu vestlemiste aeg läks õpetajatega vestlemise peale ära ja … tegelikult polnud see mulle kordagi isegi pähe tulnud. Õpilane kui objekt. Kui vaatlusalune. Taltsutatav, teispool piiri: ma rakendan ta peal oma maagiat (ja uurin teistelt shamaanidelt, millised võtted on kõige tõhusamad), aga mul ei ole tarvis temaga rääkida. Milleks? Mida tal ikka öelda või mõelda, peale hindele vastamise?

*

Koolis on nii palju häid inimesi. Loovaid, südamlikke, hoolivaid inimesi. Teatud kindlatel põhjustel see ei müü, ei haaku ahne krabamise ja selle ülistamisega. Ei peagi müüma ega haakuma. Me võiksime lihtsalt proovida seda headust ja hoolivust märgata, teadvustada. Leida selle jaoks sõnu, puhastada välja üks vastavalt hea ja hooliv sõnavara: et oleks midagi kosta, kui mõni tuttav pärib: “Miks sa läksid kooli oma närve rikkuma? See on ju nii raske töö, närune palk, ei mingit kuulsust?”
Kuidas saab õpetaja-ametit – ja kõiki tõeliselt õigeid eluhoiakuid – rohkem au sisse tõsta? Neid ise järgides, neid ise väljendades.

Õpetamisest ja õnnest

Majandus- ja neuroteadlased mitmel pool maailma tippülikoolides on oma katsete tulemuste põhjal jõudnud sarnase järelduseni: inimese teeb õnnelikuks see, kui ta teisi aitab, neist hoolib ja nende eest hoolitseb. Selle ’avastuse’ valguses on loogiline ka Chicago Ülikooli National Opinion Research Center’i poolt 2006 aastal läbiviidud uurimuse tulemused, mille järgi on oma töö üle väga õnnelikud just nende elukutsete esindajad, kelle igapäevatööks on hoolimine ja hoolitsemine (tuletõrjujad ja preestrid eesotsas, neil kohe kannul ka õpetajad).

Nii, see on teooria. Aga mis tundub olevat praktika peale seda, kui esimene kuu klassi ees on uskumatu kiirusega möödunud?

Praktika tundub olevat see, et õpetaja ametis on suur potentsiaal olla väga õnnelik. AGA – seda vaid juhul kui tõesti igas hetkes olla teadlik sellest, et oled klassi ees just teistele ja teiste heaks. Kui õpilased ei sega lihtsalt sind õpetamast, vaid sind õpetamas õpilasi, sealhulgas neid endit. Kui õpilased ei tee pahandusi ja rumalusi sinu vastu, vaid eelkõige enda vastu. Kui kõrgendatud häälega korralekutsumine, märkused ja kehvemad hinded on innustatud kaastundest, mitte vihast.

Sest ainult nii on võimalik kõigi nende (ainealaste ja muidu 🙂 ….) rumalate ütluste ja tegude kiuste olla päeva lõpus tohutult õnnelik ja rahul ning suure entusiasmiga järgmise päeval kell kuus hommikul kõlavat äratuskella helinat oodata.

Üritades iga päeva heldimusega oma kõurikutele mõelda,

Liisa