Õpetaja rollist ja ametist

Olen viimastel nädalatel mõelnud ühe asja peale, mis mind õpetaja ameti juures häirib. Me oleme kohtumistel tihti rääkinud sellest, et meil on rohkem rolle kui ainult “õpetaja” oma ning neid teisi ei tohi ära unustada, kuid ometi näib justkui ühiskond töötaks sellele vastu. “Õpetaja” on rolliraam, kuhu selle täitja isiksus peab ära mahtuma nii, et midagi ei jääks puudu ega üle.

Mäletan seda, kuidas meile augustis räägiti, mis peab õpetajal seljas olema ja mida tohib teha ning mida mitte – nt punase tulega üle tee minna ei tohi. Iga kord kui foori näen, tuleb see mul meelde. On ju absurd see, et kui ma olen Euroopa teises otsas ning kõhklen teiste järel vales kohas üle tee minemast, siis mitte mõeldes seaduserikkumise, vaid selle peale, et ma olen õpetaja. Seaduserikkumine on muidugi halb, aga antud juhul on motiiv ebanormaalne. Alguses tundus see kuidagi loomulik. Teen asju nii, sest ma olen õpetaja. Ja ma olin selle üle isegi uhke. Kuid nüüd hakkab taas leidma end minu sees Maria, kes tõesti on umbes 20 tundi nädalas õpetaja, aga peale selle on veel väga palju muudki. Ta läheb vahel dressides, sorgus juuste ja meikimata silmnäoga poodi ning vahel võõral maal äraeksimist kartes on valgusfoori värv teisejärguline. Neid ridu siin kirjutades mõtlen selle peale, et ma jumala eest kirjavigu ei teeks – ma olen ju õpetaja. Aga ma teen neid nagunii. Ma ei ole täiuslik rollitäitja, vaid isiksus, kellel on palju rohkem tahke ja käitumismotiive. Kogu aeg ei jõua mitte keegi eeskuju olla. Ka väga tubli, tark ja mõjuv toruluksepp võib olla väga edukas eeskuju tervele ühiskonnale.

Arutasin kollegiga nädalake tagasi hindamisküsimusi. Jõudisme järeldusele, et ükskõik, mis (meie meelest) jube õiglase süsteemi me ka välja mõtleme, ikka leidub keegi, kellele see ei meeldi. See on loomulik, et kõigile ei saa meeldida ja polegi vaja. Ometi kutsutakse õpetaja kohe “vaibale”, kui ta on teinud midagi, mida teised õpetajad ei tee. Jutu mõte – õpetaja vastutab oma tegude eest, seab eesmärgid, valib meetodid jne, aga kena oleks, kui tema valikud meeldiksid kõikidele lapsevanematele, teistele õpetajatele, õpilastele, juhtkonnale (mitte tähtsuse järjekorras) jne. Õpetaja on justkui kuulus inimene – ta on avalik omand, kelle iga samm, sõna, kleit, toit, tegu kuulub arvustamisele ning peab olema absoluutselt ÕIGE või muidu… Kõigil on olemas kindel teadmine sellest, milline üks õige õpetaja olema peab, kuid need arvamused on ilmselt üsna erinevad.

Kogu see unesegane ja võibolla veidi hüplik jutt toob minu peakesse kaks küsimust. Esiteks, kas see on Eesti või mõne suurema kultuuriruumi omadus, et õpetaja on roll, mitte amet. Jube huvitav oleks teada, kuidas sellega lood kaugemal on – kas õpetajat nähakse kui isiksust kogu täiuses (st vooruste ja pahedega) või kui käpiknukku teatris. Teiseks, kuidas kogu see raamiga kohandumise värk liidriteemaga haakub. Kas tõeline liider (asjassepühendatud seltskond teab, mis loom see on) lepib rolli raami täitmisega või muudab (võib-olla isegi lõhub) seda? Siinkohal kutsun liidreid-õpetajaid ning niisama liidreid ja õpetajaid üles kritiseerima ja arutlema. Kuidas te, mu kallid kaaskannatajad, seda rolliteemat näete? Mis te tunnete?