Võhm väljas

No vot teile tõestus, et iga päev on erinev.

Võrrelge sellega mida eile kirjutasin.

Täna olid mul õpilased 1-6 klassidest…kõik need vanuseastmed. Teate ma isegi ei kirjuta…võhm väljas………………………………

Kummitab

Teate! Ükskõik kui palju ma virisen, vahelt tulevad ikka sellised edud, et ei usu isegi. Muidugi õnnelik ei saa lõpuni keegi kunagi olla ja sellele õnnele lisandub mingi jama. Aga no ma ei paneks negatiivset siinkohal üldse tähele.

Mõnikord tundub et  ma püüan panna lapsi armastama oma ainet ilma asjata, sest ei saa ju kõik seda armastada…

AGA…

Näiteks täna tuli konsultatsioonile üks armas kuuenda klassi tüdruk, kes mitte iial ei teinud minu tundides midagi. Muidugi võttis ta lõngad-vardad kaasa, aga ma kunagi ei näinud, et sellest midagi välja tuleks. Ükskõik palju ma näitasin, seletasin, palusin, vastas ta: see pole minulik, mulle ei meeldi, ma ei oska. Ta lihtsalt ei viitsinud tööga tegeleda. Selle asemel, et midagigi katsetada, lobises ja viskas nalju, leides miljon põhjust miks ta ei peaks tegelema ainega.

 Kujutage ette, peale minu palveid, mis on olnud juba sada korda üteldud ja ma juba andsin peaaegu alla, tuli ta ootamatult konsultatsioonile. Ja mis te arvate…20 minuti pärast ma kuulsin: MA SAIN ARU! MA OSKAN!….järgmine samm, ja jälle: MUL TULI VÄLJA!

Lõpuks ta tegi ära sellise ülesande, mida ei oska teha kohe ka sellised lapsed, kellel on kindel 4 minu aines sellises vanuseastmes.

Ma ei saanud uskuda…ja muidugi kiitsin. Mõnda aja pärast, kui veendusin, et tõesti teadmine ja oskus kinnistus, pakkusin talle kodus jätkata, aga ei, tal oli nii õnnelik nägu! ja ta istus minuga koolis kella viieni, niikaua kui lahkusin mina.

Samal päeval mõne tunniga varem, huviringis, viienda klassi tüdruk katsetas heegeldamist, värvivahetust. Näitasin mitu korda ja peale mitut katset ma kuulsin : VAADAKE, MUL ÕNNESTUS, ÕNNESTUS! MA SAIN ARU!

Issand…kui keegi saaks ette kujutada mis muusika minu kõrvadele see on…need on maailma parimad sõnad: “MA SAIN ARU!”

 Tihedamini ja tihedamini viimase aja jooksul kummitab mind see lause, see emotsioon (ükskõik mis sõnastuses), mis kõlab mu peas erinevate laste häältega. Kas see tähendaks, et me lastega oleme õigel teel ja ma ei tohiks alla anda oma palvetega ja läbirääkimistega?

Ja ma sain aru mis mind tegelikult kummitab: just see sama sõna, paljudest, mis olid kirjutatud väikestele paberikestle ühe ülesanne raames Haapsalus, kui pidime omavahel vahetama emotsioone. Mäletate? Ma vahetasin välja kõike mis mul oli, aga  see oli ainus, mida kellegile ei pakkunud…paberi peale oli kirjutatud: AVASTAMISRÕÕM 🙂

kellele seda kõike vaja on?

Küll ma kipun virisema ja kaebama, kui raske on õpetaja elu. Jah, see on mõnikord tõesti raske. Aga olen täiesti nõus Maria ja Irinaga, et kui sa näed laste silmad ja kui lapsed tulevad sulle naeratades vastu, siis tead, et sa ei saa teistmoodi.

Olen tänulik lastele, sest nemad toetavad mind ja andestavad mulle minu vigu. Olen tänulik oma lähedastele, kes toetavad mind iga päev. Muidugi ka õpetajatele, kes annavad mulle nõu ja on valmis koostööks. Aga kõige tänulikum (kas saab nii öelda?) olen lastevanematele nende tagasiside eest. Ma olen üleni liigutatud, et nemad loevad minu kommentaare e-koolis, et nemad panevad tähele, mida mina teen. Suur tänu Teile!

=> Maria

Uudiseid olen näinud. Mida ma öelda saan… jube. Positiivne on see, et need kaadrid on ikkagi välja tulnud ja et inimesi nad šokeerivad. Maailmas on igasuguseid asju ja peab olema nendest teadlik. Kinni silmi hoida ei tasu. Juhtub kõike ja kõikjal. Tõrjumist on kahjuks igas eluvaldkonnas. Kui me pole seda veel näinud – ei tähenda, et seda pole. Samuti – kui oleme kord seda näinud – ei tähenda, et see nüüd valitseb. Rohkem ma situatsiooni ei kommenteeriks. Niigi on selge mis on normaalse inimese seisukoht.

Mis puudutab aga kommentaari, kus oli kasutatud sõna “jubla”, siis mul on midagi selle kohta öelda küll.

Mina siin mõtlesin, et eriarvamused on ikkagi teretulnud. Lihtsalt väljendada neid võiks viisakamalt, “jubla” vormis kindlasti mitte.

Ja kokkuvõttes mul on hea meel, et arvamusi üldse on. Olgu nad erinevad või sarnased. Keegi loeb ja arvab. Tore ju.

Ja mõelge, imelik ikka oleks, kui igaüks meie maailmas tahaks olla õpetaja või kujutaks ette mis see tähendab. Iga normaalne inimene teeb seda, mida ta tunneb, et teha talle sobib. Ei tasu olla tülis oma sisemise “minaga”.

Nii et kokkuvõttes on tore, kui mõni inimene selgelt tunneb, et õpetamine (konkreetses situatsioonis) talle üldse ei meeldi ja ta ei suuda ette kujutadagi kes õpetajaks minna tahaks või miks ta seda teeks.

Palju suurem oht, minu arust peitub inimeses, kes on tõesti veendunud, et õpetamine tal õnnestub suurepäraselt ja see ongi tema ala, tol ajal, kui talle meeldib lihtsalt oma ambitsioone kellegi peal välja elada, näidates ja tõestades endale, et ta on targem, küpsem, kõvem vms

Ühesõnaga…mul on hea meel, et meie päeviku loetakse, et asjale tunnevad huvi inimesed, kes omavad arvamusi. Lihtsalt mu arust arvamus omab palju rohkem kaalu, kui seda on osavamalt ette antud, kui “jubla”-vormis. Ma kasutasin situatsiooni niimodi ära, et selle abil lõin uue termini, mida me eespool ka delfi agressiivsete lugejate kommentaaride stiiliks nimetasime, ehk siis “jubla-vorm” – igasugune ebaviisakas provokatiivne väljendi vorm.

Kes see imelik inimene on, kes kooli õpetajaks läheb?

Kas te tänaseid (08.11.2007) seitsmeseid uudiseid nägite? Pärast neid kaadreid ma imestan tõesti, kes see “jubla” on, kes kooli õpetajaks läheb. Neile, kes saadet nägid, ütlen, et sellised asjad on väga harv erand mitte reegel.

Nüüd räägib inimene, kes juba on koolis tööl. Jah, mina ka mõtlen iga päev, mida ja miks ma seda teen. Ja päris tihti tuleb ette seda, et tahan nüüd ja kohe direktori lauale lahkumisavalduse panna. Jah, ma olen isegi koolis salaja pärast põrgulikku tundi nutnud. Jah, ma olen olenud maruvihane kõigi õpilaste peale. Aga millegi pärast lähen ma iga päev kooli tagasi ning ilma kõhklemata. Ma tahan sinna tagasi minna isegi siis, kui olen välja kurnatud ja tühjaks väänatud. Miks?

Sest teist sellist väljakutset nagu õpetajatöö ei ole olemas! Tuletõrjujaks või rahuvalvajaks ma ei saa. Aga ma saan teha midagi, mis killukese haaval aitab muuta maailma meie ümber paremaks. Iga päevaga õpin ja kogen meeletult palju. Selliseid õppetunde ülikoolist ei saa. Minu ees on iga päev sadu väljakutseid. Ma ei tea kunagi hommikul ette, mida päev toob. Pean pidevalt improviseerima, katsetama, ümber planeerima, leiutama ning seda kõike keset kirevat klassimöllu, erinevaid inimesi ja eritaolisi soove. Esimest korda tunnen, et olen tõeliselt elus! See töö nõuab nii palju, aga annab ka väga palju. Ütlen täie tõsidusega – kes on saanud hakkama klassitäie teismelistega, saab hakkama kelle või millega iganes.

Tule ja proovi, kui sul julgust on!

Head Uudised

Kas olete juba kuulnud?

Head Uudised on ajakiri, mida annab välja Heateo Sihtasutus – organisatsioon, mis on muuhulgas Noored Kooli kaasasutaja.

Just mõni hetk tagasi ilmus ajakirja uus number:

– Ettevõtte ühiskondlik vastutus – mis imeloom see on?
– Intervjuud Eesti Päevalehe, Fontese, Hansapanga, Hill & Knowltoni (kes on ka Noored Kooli toetajad!) ja teiste vastutajatega
– Ole osa muutusest – Heateo toetaja või vabatahtlikuna

Põnev lugemine on virtuaalselt kättesaadav siin.

Ja otse loomulikult ei saa tähelepanu pööramata jätta selle numbri vingele esikaanele, mis kajastab ühte näidet vastutustundliku ettevõtluse tulemusest : )

Head Uudised 2007-3

Kui oled huvitatud Heade Uudiste eelnevatest numbritest või soovid teada, kuidas saada ajakirja paberkujul, vaata siia.

Algas teine veerand

Veel eile õhtul tundsin sügavat vastikustunnet koolimaja, õpilaste, puudujatepäeviku, e-kooli ja muu krempli vastu, mida õpetajatöö endaga paratamatult kaasa toob. Eelmine nädal oli erakordselt ja ülekohtuselt lühike (olete kindlad, et selles nädalas ikka seitse päeva oli?). Vedasin end täna hommikul üsna vastumeelselt kooli, sest väljapuhanud ma ei ole.

Kuid kui helises koolikell, ma sündisin ümber. Ma ei tea, mis juhtus, aga selline mõnus tunne tuli peale. Läksin klassi ette, manasin õpetaja näo pähe ja soe tunne tuli sisse. Enne tundi olin plaaninud eriti tige olla – kodused tööd kokku korjata ja kõverikke laduda, aga kui nägin jälle neid säravaid silmi, mis mulle iga esmaspäeva hommikul vastu vaatavad, oli igasugune õelus mu seest kadunud. Ja mulle meenud taas, miks mulle meeldib koolis käia. Nende seinte vahel seal on täiesti eriline õhkkond täis elevust, põnevust, ootamatusi, kirgede torme, sõprust ja toetust.

Jah, tõele näkku vaadates pean tõdema, et kolmandaks tunniks olin jälle sama õel nagu tavaliselt – ainult natuke üle keskmise. Kuid alati leidub keegi, kes ajab naerma ja teeb tuju heaks. Isegi kõige hullema tunni juures on alati midagi head: ükski tund ei kesta kauem kui 45 minutit ja ka kõige metsikumad tunnid lõppevad kord. Ja siis on jälle naeratus näol.

Olen nii väsinud, et ei märka seda enam. Olen väsimusega harjunud. Kuid homme lähen jälle tööle ja ülehomme ka. Suur süüdlane on ses osas muidugi kohustunne, kuid käin seal väga hea meelega. Õpin ja kogen iga päev nii palju uut, et ei tahaks seda mitte mingi hinna eest maha magada. Kui elu oleks lihtne, oleks igav elada.

oli ka vast lõpuks aeg …

Tuli tuju jagada mõnesuguseid asju, mis peast läbi käinud nende paari kuu jooksul seega here goes: Õpetamine on tore. Kohati kurnav aga siiski tore. Lõpuks olen suutnud vabaneda halvast harjumusest päeval kohe pärast koolipäeva lõppu magada seega keha ja vaim hakkavad vaikselt seda koormust taluma. Esialgu oli küll see juba klišeeks muutunud tühjaks pigistatud sidruni tunne… aga hapu pole ma ausalt olnud – mis kasu sellest hädaldamisest ja torisemisest ikka on – ainult süvendab ja pikendab seda tunnet, millest tegelikult pole üldse raske üle saada, ainult head taustsüsteemi(? vms) on vaja. (disclaimer: eks igaühele oma meetod muredega tegelemiseks, mina saan rääkida vaid enda eest).

Eelnevas mõttes on üks sõna, mis on nii lihtne ja lühike, et seda on kerge mitte märgata – vaja on HEAD, mitte keskmist, tavalist, paljalt eksisteerivat taustsüsteemi. Kogu tänu ja lugupidamisega kogu NK programmis pakutava suhtes – mõnus on koos käia ning jagada (kuigi liiga palju nutulugusid
rikub täielikult nn “jagatud mure” reegli) ja pean tohutult väärtuslikuks ja lohutavaks teadmist, et alati saab abi kui midagi tõesti üle pea kasvab. Aga see ei lähe minu mõistes taustsüsteemi (nimetagem seda siis praegu nii, füüsikud on tolerantsed!) alla.

Kuhu ma tahtsin jõuda – selle kohata, kus kõik muu kaob lihtsalt ära, on raske. Täpsemalt on niikuinii kogu see algus raske (tean-tean – iga algus on raske – aga väidan, et mitte võrdselt) ning mõtteid-muresid, pinget-põnevust, närveerimist ja näpuvigu on piisavalt, et mitte neid nautida muus seoses kui kooliga. Seda väljakutset, mida õpetamine esimestel kuudel poolkollanokale pakub, saab mõnusalt hommikul õlule võtta kui raskustega kangi ja päev läbi kükke teha, kuid kui see trenn läbitud, ei tahaks mõneks hetkeks sangpomme, hantleid ja trenažööre näha. See tähendab, et “raskest” saab “masendavalt raske” kui lisaks kõigile koolirõõmudele oled sunnitud oma pea ümber organisatoorsete, tehniliste, emotsionaalsete ja materiaalsete murede mässima.

Mäletan mul oli kunagi plaan, et asun õpetama siis, kui olen oma elu jalad sirgeks saand ja rauad alla pannud – mõte oli õige, aga võimalus NK programmis osaleda oli (ja ausalt on siiani) liiga ahvatlev. Ma ausalt arvan, et oma potentsiaali koolis täielikult rakendada ei saa enne kui muus elus energiakulu mõistlikkuse piiresse on saadud. Samas jään ma oma veendumuse juurde: “Kõik laabub”. Ma ei ütle et ei saa hakkama. Saab. Saan. Aga jah – kooliga seotud mured tunduvad mõistlikud ja väljakutsuvad, kõik muud aga lihtsalt liigsed.

Aitab. Kogemus koolis näitab, et pikemat teksti pole mõtet korraga lugemiseks anda =P. Varsti jälle. Jõudu murede murdmisel ja positiivsust, lapsed on inglid.