jagan teile positiivseid mõtteid.

võiksin muidugi natuke ka viriseda (tohib ju eksju, naaaatukene): mu käes on leping, mis ei meeldi mulle, mida ma peaksin aga alla kirjutama; mõned küsimused mentoriga; palju tegemata tööd, mida ei jõua – näiteks: tunnikonspektid ja pooleli jäänud ainekava; kolm huviringi ja lapsed esimesest kuni 12 klassini….

AGA…selle juures on üks tore “aga”! isegi mitu:

1. ma sain laste poolt kutse reisile Peterburi, kolmeks päevaks, nii et 12.-14. okt. veedan ma toreda kambaga Venemaal;

2. neljapäeval mu konsultatsioonile tulid kaks tüdrukut ja tulek ei olnud ilma asjata, jõudime selguseni käsitöö asjades;

3. see raskus, et mul tuleb 3 huviringi (kokku 1.-12. klassi lastega) on tegelikult ka samaaegselt üks suur pluss – ma saan kogemuse kõikide vanuseastmetega.

4. ja tänane üks ilus uudis: täna käisin õpilastega jalgrattatega väljas (5 tundi). tuli seiklusi kah, mis lõppesid ka hästi. tagasiteel jalutuskäigu analüüsides, jõudsime me kõik järelduseni, et see oli võrratu ja unustamatu, otsustasime lähitulevikus korrata. ja saladus: meil on väike idee, et see mõnus väike hobby saab massiliseks meie koolis. üks väike plaan……..

vot sellised väikesed võidud!

loodan, et minu tänaseid ilusaid emotsioone jätkub mulle võidus ebameeldivatega

olen töötanud õpetajana juba terve kuu. olen õnnelik, väga õnnelik inimene. kõik, mis praegu ei õnnestu, kindlasti muutub paremaks (päris kindel ei ole, aga tahaks uskuda )

õpilased panevad mind särama, nendega on nii hea olla!

kõikidele päikest soovides,

Anita

oi, kui palju mul kirjutada oleks. iga õhtu mõtlen, et nüüd valan oma lobapidamatuse siia välja, aga ei jõua:)

täna aga pikka juttu ei tee. räägin lihtsalt sellest, et mul käis direktor tunnis. kuna sain seda napilt enne tunni algust teada, ei osanud ka midagi erilist ette valmistada. direktor nägi minu täiesti tavalist ühiskonnaõpetuse tundi. õnneks või kahjuks oli tegemist 12 A klassiga, kes on totaalsed tupsununnud, aga esimene kord ju võib ka nii. igatahes oli vaesekesel minu tunnis ilmselt jube igav. õpilased istusid sirge seljaga ja kuulasid haudvaikuses. kui kedagi küsisin, tuli superilus vastus. kui minult küsiti, siis oli küsimus tabav ja hea (minu vastus ka muidugi). peale 45-minutilist maailma kõige mõnusatamat tundi küsisi direktor minult mitmendat aasta ma klassi ees juba seisan. ma ei saanud kohe paugupealt aru, mida päriti, aga kui kohale jõudis, oskasin ainult muiata. jah, ütlen täitsa ausalt, tunnen end klassi ees nagu kala vees. ka raskemates tundides.

kõike ilusat teile, mu võitluskaaslased!

maria

Noored Kooli õpetajate kooliaasta algust tähistas muuhulgas ka artikkel eelmise reede Äripäevas.

“Kümmekond noort, kel keskkoolitunnid juba mõnda aega selja taga, seadsid selle nädala alguses sammud taas koolimajade suunas. Seekord alustavad nad õppeaastat õpetajatena.” kirjutab Äripäeva noorterubriigi ja Tervis ja Sport toimetaja Signe Sillasoo.

Lähemalt räägivad oma mõtetest Irina ja Martin.

“Praeguseks nädal aega Tallinna Juhkentali gümnaasiumis käsitöö ja kunstiõpetuse tunde andnud Irina Gross on kindel, et kaheaastane Noored Kooli programmis osalemine on suurepärane väljakutse ja kasulik kogemus tulevikuks.

3. septembril astus Martin Ojala esimest korda, inglise keele õpikud näpus, Tallinna Ãœhisgümnaasiumi kooliõpilaste ette. Temagi tunnistab, et oskus tulla toime grupi inimestega võib tulla aastate pärast kasuks pea igas valdkonnas.”

Irinast tehti ka vahva pilt koos tema õpilastega käsitöötunnis (aitäh fotograaf Andres Haabule).

Lisaks on artiklis juttu sellel suvel Noored Kooli sihtasutuse partnerite juures töötanud Teach Firsti praktikantidest. Teach First on Noored Kooli eeskuju-organisatsioon Inglismaal. Lahe on lugeda Jessica mõtet selle kohta, mida ta õpetajatöö juures kõige rohkem igatseb: “Koolis ei või iial ette ennustada, mis juhtuda võib” : )

Et nüüd mitte päris kõike siin ära rääkida, lugege edasi 7. septembri Äripäeva (online artikkel on siin).

loodan, et andestate mulle suurtähtede puudumise. keha on metsikult väsinud, sh näpud ka:P jah, huvitaval kombel on vaim välja puhanud (läksin eile õhtul pool üheksa magama ja poole kuueks oli uni otsas), aga keha on täiesti läbi. teisipäevane kuus tundi kontsadel pole siiani jalgadest hajunud.

kes veel ei tea – sain teise kooli endale lisaks. peale lasnamäe üldgümnaasiumi õpetan nüüd ka juhkentali gümnaasiumis koos Natalja ja Irinaga. toredad lapsed on ja tore kool on, aga raske on ka… aga ma ei hakka praegu oma rasket saatust kurtma (olen seal koolis ainult ühe päeva olnud ka. vara veel). parem kirjutan sellest, kui (Kristi, ära järgmist sõna loe) superülivägatore on mul lasnamäel. õpetajad on lahedad, abivalmid ja sõbralikud. veel nädalake tagasi olin õpetajate toas lihtsalt waste of space, aga nüüd käiakse iga vahetund küsimas, kuidas läheb ja ega see või teine mulle liiga ei tee:D õpilasi ma ei jõuaks mitte iiiiiillllllmaaaaskkiii ära kiita. iga klass on omamoodi tore, iga tund on mulle huvitav. eriti vinge on see, kui terve klass ütleb nagu ühest suust, et minu tund on huvitav. ma lihtsalt sulan… kooli õhkkond on mõnus, kooli toit on söödav, hakkan koolimajas juba orienteeruma ka. täitsa pandav ühesõnaga:)

ja kui Triin mulle minu kõige raskema päeva õhtul helistas ja küsis, kuidas mul läheb… oi, seda tunnet on raske kirjeldada. praegugi tuleb klimp kurku. lihtsalt niiiiiiii hea on teada, et kuskil on keegi, kes mõtleb meie väetikeste peale, muretseb ja helistab, et küsida, kuidas läheb. jah, raske on, aga nii palju rõõmu on ka – rõõmu lastest, kolleegidest ja NK perest (kasutan seda sõna teadlikult ja meelega. mul on Noored Kooli seltskonnaga pere tunne).

soovin teile, mu saatusekaaslased ja kaasaelajad, kõike parimat. oleme üksteisele ikka edasi toeks ja rõõmuks. olete mulle väga kallid!

väsind, aga rahul Maria

olen õnnelik, et täna on neljapäev.

see tähendab, et esimene nädal on möödunud. Palju õnne mulle ja teistele tublidele noortele! Me oleme ellu jäänud:)

Mõned hetked sellest kogemusest:

-olin õnnelik kui pärast minu esimest tundi ütlesid kaks klassi mulle, et nad loodavad, et meie tunnid hakkavadki olema sellised

-mitmed õpilased teistest rühmadest käisid küsimas kas nad võivad minu rühma üle tulla

- õpilased: “Öelge kohe kas te olete hea või halb õpetaja.”

“Õpetaja, kas te karjuda oskate?”

-nii julgustav oli näha kuidas 11. ja 12. klass nii motiveeritult töötasid, sest neil on viimased aastad väga laisalt inglise keeles möödunud ning nad teavad, et nad peavad selle nüüd järgi tegema

-täna tuli mu rühma keegi poiss, kes pakkus enda nimeks nii umbes 10 erinevat nime. Kuna mina ei teadnud kes ta on, siis palusin tal klassist lahkuda, sest selliste nimedega õpilasi mul nimekirjas ei olnud. Kõigil oli nalja nabani peale minu.

-julgustav on see, et väga paljud vanemad õpetajad käivad küsimas kuidas mul läheb ning annavad nõu

-avastasin täna korraga, et terve mu pruun seelik on kriiditolmu täis

- pärast eilset õudset kogemust 6. klassiga õnnestus mul neile teha täna ristsõna, mida kõik tegid õhinal kaasa. Mõneks hetkeks valitses klassis vaikus.

Väga palju häid hetki, keskendugem nendele.

I

Täna on 5. september, Priidu nimepäev. Kunagi teadsin seda, kuid oli meelest läinud

Kuid minu õpilased tuletasid seda mulle meelde, soovides mulle kõik kooris head nimepäeva:)

Olen meelitatud . Aitäh Teile!

II

Eile mõtlesin, et 5. september tuleb tuleb raske päev – hommiku kella kaheksast, 8 tundi järjest.

Õhtu jõudsin valmistada ette ainult ühe tunni ja hommikul vara veel ühe.

Meenutasin endale, et kui midagi muud üle ei jää, siis ainult Hinga. Ära lõpeta Hingamist!

Hommikul mõtlesin veel korra ja siis juba, et saagu mis saab, täna tuleb hea päev.

Kaks tükki tegin eilsest rasvast tänase päeva vaimus ja kolm improviseerisin. Huh! Ja algaja kohta tuli hästi välja

Täna oli hea päev! Aitäh, minu õpilased!

II

minu “koduklass” (8B) käis orkutis ja uuris järg, kes see õpetaja selline on. Lahe pilt pidi olema.

Pole seal selle tegemisest saati, ca aasta või poolteist käinud. Ja just enne esimest koolinädalat meenus,

et mul on seal konto ja et keegi kindlasti taipab selle üles leida.

III

Kokkulepe : “Kui keegi tahab rääkida, siis tõstab käe ja mina küsin.”

Küsimus klassist : “Kui ma tahan oma pinginaabriga rääkida, kas ma pean siis käe tõstma?” Ideaalne!

IV

Meeme on üks 9. klassi poiss. Pikemate šatäänide ja laineliste juustega ning poistest natuke väiksemat kasvu.

Eile “pillas” ta mul pastaka põrandale ….. ja ma andsin talle selle kätte. Siis ta tõmbas gaasimaski pähe ja istus sellega mõnda aega.

Sain teada, et ta pidi olema meil individuaalõppe poiss. Täna hõikusime ta tänavalt klassi, keemia tundi. Ta tuli.

Tunni lõpus palusin tal tahvli ees lämmastikhappe elementidele leida oksüdatsiooniastmed. Tulnud tahvli ette, joonistas ta ülesandele (lämmastikhappele) saba taha

ja siis üritas lahendada. Tema idee oli õige, ja me klassiga aitasime, kuid mina olin ülesande valesti püstitanud ja seetõttu oli see lahendamatu ….. keegi seda vist ei taiband :~

venitasin aega. Meeme joonistas mingi hetk Hangmani ja minu õnneks sai tund läbi

—————————————–

Epiloog : Mul pole elus ühelgi päeval nii palju olnud vaja kasutada nime “Priit Ahte”. See on nagu ühte sõna valjult korrates – naljakaks muutub.

Kõigile õpilastele, õpetajatele ja kogu Eestile!

Noored Kooli õpetajad olid täna esimest päeva koolis.
Meie viisime nende koolidele lilli.

Palju jõudu ja võimsaid kogemusi õpetamisel!