Kuna sel veerandil saavad tunnikavad juba kiiremini valmis, oleme teinud enda klassidega rohkem põnevaid tegevusi. Kristi käis klassiga vastlapäeval Kuristu talus koduloomi vaatamas, Liis aga käis oma klassiga kelgumäel võistlemas, kes saab kõige pikemad linad. Sõbrapäeval jagasime üksteisele kaarte, sadat koolipäeva tähistasime küpsisetordi valmistamisega ja filmi vaatamisega. Samuti mängisime „pikka nina“ ning tegime ka paar tantsusammu. Täna käis Kristil külas Tagasi Kooli raames Laura Liinat, kes mängis lastega Eesti rahvamänge. Liis läheb järgmisel nädalal enda klassiga õppekäigule, kus tutvustatakse tervislikku toitumist. Järgmisel veerandil on plaanis teha meie klasside omavaheline sõpruskohtumine. Oleme kindlad, et kõik need ettevõtmised aitavad luua paremat õhkkonda klassiruumis.
Mõned tsitaadid meie keelekümblejatelt: „Mina tahan saada targemaks kui õpetaja Liis.“ ; „Aga õpetaja, meie Teid ju nii armastame.“; „Olge tasa! Õpetaja ei saa muidu rääkida!“; „Täna oli küll lihtne tund, sest seda teab ju iga laps.“

Kristi ja Liis

6. lend

Ohjaaaah! Kolmas veerand jääb ilmselt meelde kui kõige tüütum veerand, mina ise ja mind ümbritsev on kuidagi tõbine ja roidunud. Mu õpilased on jõudunud selle aja jooksul klasside kaupa pikalt haiged olla ja ega ma isegi pääsenud. Haigusepoisi tulemusel pidin töölt puuduma ühe päeva. Kõik see on võtnud minult pikaks ajaks jõu oma koolitegemisi analüüsida.

Sigin-sagin

Kõige rohkem meeli on turgutanud kooli lähedal asuva raamatukogu külastamine, käisime ka Salme kultuurimajas esimesi teatrielamusi hankimas ja vaatasime VAT Teatri „Pal-tänava poisse“, tähistasime ka sõbrapäeva  ning kõige krooniks oli möödunud nädalad toimunud isamaaliste kõnede võistlus, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 95. sünnipäevale.

Sõbrapäeval sai suu eriti magusaks – muffinid, kommid, küpsised, šokolaad. Õpetajatel suhkruvajadust küll ei saa tekkida, neid küpsiseid ja kommikesi ikka aeg-ajalt minu töölauale ilmub. Lisaks maiustustele sain ka ohtralt kallistusi ja isegi käeketikese, vot nii!

Raamatukogu külastamise juures oli eriti armas see, et õpilased tulid pärast ükshaaval nähtu-kuuldu kohta täpsustusi küsimas – fotonäotus Kosovost tekitas elevust.

Haapsalu?

See, et mind vaatlemas käiakse, ei ole enam mingi uudis.  Sel veerandil on jõutud mu tundidesse lausa neljal päeval, aga möödunud nädalal võtsin ette midagi hoopis põnevamat, nimelt käisin Haapsalus 5. lennu ühe Mihkli tunde uudistamas, ettevõtmise tegi eriti põnevaks see, et sain kohale minna juba eelneval õhtul.

Pisikeses ühikatoas elav Mihkel on väga vapper! Tema tundide ettevalmistusprotsess, eriti just töölehtede valmistamine, teeb silmad ette ilmselt kõigile õpetajatele. Selle tulemusel tulin järgmisel päeval tulin tagasi kerge südametunnistuse kriipimisega ja avastasin end mõttelt, et mina ei ole üldse nii tubli, aga samas innustas ta mind paremuse poole püüdlema. Mihkel tekitas hea turvatunde, et ma ei ole oma tegemistes üksi, kuskil Haapsalus üks tüüp vihub tunde ettevalmistada hiliste õhtutundideni nagu ilmselt suurem osa meie Noored Kooli programmi õpetajatest.

Mihkel on oma laste ees särav ja erk eeskuju, väga mõnusa ütlemisega ja lapsed austavad teda piiritult. Õppisin sellest seitsmetunnisest päevast, millele järgnes veel konsultatsioon koos järeltöölistega, väga palju. Ma tulin uue energia, uute mõtete ja eriti õnnelikuna tagasi. Õnnelikuna, sest sain jälle oma lastega koos olla. See üks päev teises koolis mõjus väga värskendavalt.

Kõik ei ole veel läbi…

Mõnus on see, et hommikud venivad juba valgemaks ja päevadki on põnevalt päikesepaistelised, kui tundide ajal aknast õue juhtun piiluma. Ja see ei ole veel kõik – homme ja ülehomme on mul ees ülivinged klassiõhtud, vastavalt siis 7. ja 5. klassi printside ja printsessidega.

Ja kui särasilmne poisslaps teatab mulle pisikese huumoriga keset tundi: „Õpetaja, te jääte mulle igaveseks meelde. Ma räägin teist oma lastele ka kunagi“, siis tuleb minus esile üha uut energiat ja ma tunnen, et pean samas vaimus jätkama!

6. lennu Laura-Liisa

Kolmas veerand on jõudnud poole peale ja kui asjad nii edasi lähevad, saab esimene kooliaasta varsti läbi. Aeg läheb lennates ja mina lendan sellega kaasa. Pärast jõuluvaheaega olen justkui uue hingamise saanud. Olen palju enesekindlam klassi ees ning näen, kui palju lapsed on õppinud. Nad saavad minust aru! Oskavad ise minuga suhelda. Neile meeldib õppida. Mida muud veel tahta? Olen õppinud ise tundides palju vähem domineerima, sest tegelikult õpivad lapsed hästi just siis, kui saavad ise katsetada.

Ilmakaru ja muud loomad

Asjad on küll paremaks läinud, kuid mitte veel nii heaks, nagu ma tahaksin. Tahan arendada enda õpilastes palju veel funktsionaalset lugemist, kirjutamist, rääkimist. Tahan, et mu tunnid oleksid paremini struktureeritumad ning õpilaste jaoks tähenduslikumad. Aga selle kõige kallal kavatsen veel palju tööd teha. Tean, et teen õiget asja. Ning kui mõnikord isegi hakkan endas kahtlema, siis mu õpilased hajutavad need kahtlused kohe. Mul on hästi kihvtid õpilased, kes õpivad iga päev järjest rohkem ja rohkem eesti keelt.

Üks värviline sein

Homme saab meil koolis käidud 100 päeva ning selle puhul teeme lastega klassihommiku, kus valmistame küpsisetorti ja mängime lõbusaid mänge. Ja üks lahe asi juhtus veel. Üleeile helistas mulle üks lapsevanem, kes küsis, kas ma ikka jään järgmiseks aastaks ka kooli tema last õpetama. Kui ma ütlesin, et jään, siis ta tänas mind ja ütles, et ta lapsele väga meeldib õppida ning üldse on tal hea meel, et just mina tema lapse klassijuhataja olen.

Liis Oja

6. lend

Mõistsin täna, et isikuomadus või oskus, mida olen enda juures seni kõige suuremaks tugevuseks pidanud, on ilmselt ühtlasi mu suurim nõrkus.

Mul on kohati tänuväärne võime lülitada vajadusel ja tahtmisel täielikult välja see nn südamehääl, mis mõnikord – kui talle vabadust anda – vaid huupi mäslevat tundetormi üles kisub, mõnikord lihtsalt haliseb ja hädaldab, kahtleb ja kahtlustab, aga vastutab ka selliste valdkondade eest nagu nt kiindumine ja armastus, ning toimida vaid ratsionaalse mõistuse toel. Süda jääb küll alati taustale ühel või teisel noodil kumisema, aga viibib pigem uinuvas olekus ning pearoll on täielikult aju kanda. Seni on see oskus olnud meeldiv kaitsestrateegia, välistamaks potentsiaalseid pikaajalisi hingepiinu ja pudru ümber tiirutamist mingite suuremate või väiksemate otsuste või küsimuste juures. Ilmselt tundsin ka õpetajana alustades, et pean pigem vältima liigset emotsionaalset kiindumist oma õpilastesse, olema võimalikult neutraalne ja ratsionaalne, analüüsiv õpetaja, kellel on nt igale võimalikule tundelisele konfliktsituatsioonile pakkuda täielikult läbimõeldud lahendus. Sellisel moel tahtsin mh kaitsta enda vaimset heaolu, vältides liigset emotsionaalset stressi, potentsiaalseid unetuid öid, olles sealjuures aga ka õpilastele eeskujuks selge eesmärgistaja ning toimeka ja sihikindla töömesilasena.

Täna näen, et minu liigne ratsionaalsus, liigne neutraalsus on pigem takistus heaks õpetajaks saamisel. Suhted mu õpilastega on olenevalt nende vanuseastmest ning senisest õpiteekonnast ja kogemusest kas formaaltõsised ning asjalikud või üksikutel juhtudel ka pisut kauged ja isegi võõrandunud. Tunnen, et klassiruumis jääb puudu minupoolsest soojusest, mingisugusest julgusest olla nende suhtes emotsionaalselt tundlik.

Mõtlengi siin nüüd muudkui, kuidas seda südant jälle stepslisse lükata. Kuidas leida mõistlik tasakaal soojuse ja ratsionaalsuse vahel, nii et jääksin päeva lõpuks emotsionaalselt ellu? Kuidas lepitada oma südant ja peanuppu nii, et nende vahel tekiks teineteist tunnustav kooseksistents? Kuidas julgeda oma hoolivusel ka tegelikult välja paista?

Triin Toomesaar, 6. lend

Eelmisel reedel oli inglise keele õpetajatel 5. ja 6. lennust suurepärane võimalus külastada koos meie ainedidaktikuga USA saatkonda.

Tegemist pole aga hoonega kuhu niisama sisse astuda saab. Saime kõik ükshaaval turvaväravatest läbi käia, jäime ilma oma telefonidest ja ID kaartidest ja majas ringi saime liikuda ainult saatja abil pärast seda kui olime punased ‘visitor’ kirjaga kaardid külge riputanud. Meile oli aega teinud ka suursaadik Jeff Levine, kes vestles meiega pea tunnikese uurides, et milline on Noored Kooli kogemus võrreldes Teach For Americaga ning oli täis väga positiivset suhtumist, et oleme sellise programmi ette võtnud. Vestlusteemadeks oli nii õpilaste õpimotivatsioon, läbisaamine kolleegidega kui ka võõrkeele õpetamise raskused.

Lisaks sõlmisime ka paar kontakti ning tõenäoliselt saab juba lähiajal Noored Kooli inglise keele õpetajate tundide raames näha mõnda USA saatkonna töötajat õpilaste ees.

Pilti tegime ka. Öeldi et kui lippude ees pilti tehakse, siis on tõsine asi!

Aitäh Piret Bossackule, kes kohtumise organiseeris ning USA saatkonnale ja suursaadikule, kes meid lahkelt vastu võtsid!

Koolis on ju käidud pärast vaheaega juba terve kuu, aga mina ikka veel lükkan end käima. Milles on asi?

- Valguse puudumises?

- Väsimuses?

- Tüdimuses?

Elutempo ei ole ju läinud oluliselt kiiremaks kui varasemalt, aga mina jään aina ajale jalgu ja pean viimasel minutil end tööle sundima, et tähtaegadega graafikus püsida.

Paus sotsiaalmeediast

Reedel, 25. jaanuaril sai käidud järjekordsel Noored Kooli poolt väljavalitud väga inspireerival Kristjan Otsmanni „Aruka ajajuhtimise“ koolitusel, mille tulemusel tormlesin koju kõiki oma uusi toimivaid süsteeme proovima, et oma tegemata asjade nimekirja vähendada. AgaMurphy’s law kahjuks ei olnud minu poolt… Valgustus mu kodus otsustas tolle päeva õhtul jäädavalt otsad anda ja mu hiilgavalt planeeritud töötegemisest ei tulnud midagi välja.

Pühapäeval suutsin endas kasvatada nii palju sisemist jõudu, et üheks päevaks keelata endaleFacebook’i kasutamine. Selle tulemusel sain ära paljundatud kuus pakki töid, ettevalmistatud tunnid ja suutsin ära teha ka klassijuhataja esimese poolaasta tagasiside ja veel mõned õpetaja töökohustuste hulka käivad kirjatükid. Super! Mulle tundus, et ma ei ole viimase paari kuu jooksul nii palju tööd teinud kui sel hästi planeeritud pühal päeval.

Värskuse säilitamine

Olen püüdnud koolis ja klassi ees säilitada parimat võimalikku sära, aga see on viimasel ajal tiba keeruliseks muutunud. Paar nädalat tagasi lasin juuksuril lõigata endale poisipea, mille järgnes ohtralt humoorikaid väljaütlemisi nii minu enda kui ka laste suust. Jagan mõningaid näited:

• 5. klassi poiss: „Teil on lühikesed juuksed, mis edasi? Kiilakaks?“
• 1. klassi poiss „Õpetaja, te näete välja nagu mees.“Mina: „Aga vähemalt nagu ilus mees.“
• 7. klassi poiss: „Õpetaja, teil on lühikesed juuksed.“Mina: „Ma tean.“7. klassi poiss: „Te näete täna väga ilus välja.“
• 7. klassi poiss number 2: „Teil on väga kaunis moodne soeng.“Mina: „Ma tänan.“7. klassi poiss number 2: „Te näete välja nagu punkar.“Mina: „Järelikult kõikidel punkaridel on ilusad soengud.“

Sain üllatuslikult meeldiva tunnustuse osaliseks, nimelt 29. jaanuaril sain direktorilt kiitva käskkirja tulemusliku ja sisuka klassijuhataja töö eest. Suur rõõm ja tore kui tehtud tööd hinnatakse, märgatakse. Saan suurepäraselt aru, et selle taga on eelkõige minu lapsed ja nende vanemad, kes nii mõnusalt minuga koostööd on alati teinud ja minu mõtteid, tegevusi igakülgselt toetavad. Suurepärane – nüüd siis tuleb ainult samas vaimus jätkata!

Viimased didaktik Evelini kommentaarid mu tundidele on samuti olnud väga positiivsed ning samuti olen saanud temalt väga häid nippe, kuidas saaks paremini. Olen väga rahul selle toetusega, mida meile Noored Kooli poolt pakutakse just vaatluste näol – nii hea on kui keegi tagasisidestab tegemisi ja innustab veel paremini oma tööd tegema. See hoiab omamoodi ka järje peal, et mitte lõdvaks lasta ja mugavustsooni kinni jääda.

Peeter Sauter on kirjutanud: „Puhkaja kõnnib ringi kohatult napis riietuses ja räägib kohatult valju häälega, sest tuttavad teda siin ei jälgi, ta on puhkusel ka oma enesekontrollist [...]“, see tsitaat tuletab mulle ennast viimasel ajal tihti meelde. Tahaksin olla ka see tola, kes suudab end välja lülitada kõigist kohustustest ja lihtsalt muretult olla ja hang‘ida. Kui ma võtan aja, et puhata, aga ma ei oska enam puhata. Kui mul oli vaheaeg, siis ma kiunusin, vingusin, igatsesin tööle tagasi ja nüüd tööl olles tunnen probleeme efektiivse planeerimisoskuse järele.

Energia õpilastelt

Viimasel ajal tunnen tihti, et olen rumal ja oskamatu oma töös, mind hoiavad pinnal veel mu särasilmsed õpilased, kes ei lase väsida, unistada või kurvastada. Lapsed on see, miks ma seda tööd teen ja tahan ka edasi teha, loodetavasti kasvan ajaga suurepäraseks ajaplaneerijaks ning vingeks aineõpetajaks, tundmata muret oma erialase kompetentsi pärast.

Suhted lastega on võrreldes sügisega muutunud palju usalduslikumaks ja energilisemaks. Õpilased on motiveeritud ning aktiivsed kaasamõtlejad, julged küsijad, argumenteerijad ja sümpaatsed vestluskaaslased. Kui võtta aeg nendega vestlemiseks, on näha nende maailm. Nendega emotsioone jagades, tuleb meelde kogu võlu ja valu, mida ma ise tol ajal läbi elasin. Infotehnoloogia ja suhtlusvahendid, võimalused, huvid võivad küll ajas muutuda, aga laste mõtted ja tunded jäävad ikka samaks.

Käisin kolmapäeval, 30. jaanuaril oma 7. klassi õpilastega VAT teatri lavastust „Kas Sulle meeldib porno?“ vaatamas. Pabistasin veidi, et kuidas ma suudan neid ohjes hoida ja äkki neile ei meeldi see, mida nad näevad, aga kõik oli täiesti vastupidi. Neiud–noormehed pidasid end suurepäraselt üleval ja temaatika, mida käsitleti näis neid väga puudutavat. Mõnus eakohane etendus, mis ehk veidi avas nende silmi, kujundas maailmapilti.

Nüüd ootab mind ees töökas nädalavahetus. Noored Kooli loengu „Õpikeskkond ja selle kujundamine“ kodutööd, mitu pakki parandamata töid õpilastele, esmaspäevaste tundide planeerimine ja minu enda värskuse taastootmine.

Lõpetuseks

Seega, mis ma ikka lõpetuseks ikka ütlen? Energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Eks ma siis jagan vennalikult oma energiat õpilastega ja võtan seda neilt vastu kui nad mulle seda pakuvad.

6. lennu Laura-Liisa

Up to this day I have been exceeding many difficulties and I am proud of them. Up to my senior high school year everything was great. I was and still am hard-working and very interested in learning. My efforts were rewarded when I graduated my high school with honour, with silver medal. In addition I was active in various fields of activities, for example photographing, decathlon, alpinism. In my opinion I was relatively successful. My first bigger failure surprised me in my Lenin expedition where I had to accept, that because of simple errors made I am not able to climb higher than second camp. It was a big deal for me and made me rethink my values and expectations to my life.
My academic studies in Tartu University were not easy. At the end of the first year of my physics studies I thought that this must be the hardest thing I have ever done. Remember that I have climbed various quite high mountains and still I had this opinion. My mind was changed when I finished my second year of studies, because by far the second year was the hardest thing I have ever done. The same feeling repeated after third year. This time the reasons were rather tied with building up my family life. Academic studies were, thanks to the previous effort, rather pleasing. Especially my degree project.
After bachelor’s degree I applied to Noored Kooli, which is Estonian equivalent to Teach for America or UK’s Teach First. In the next summer I realized that there can not be any harder job than teaching. This was extremely challenging even to my family, because beside 50 to 60 and up to 70 hour work in a week my wife and son got rarely the attention they needed. Although long working hours would expect good results at school that was not the case back then. It seemed that almost nobody liked physics lessons and the students grades were terrible. I am glad to see that at least my lessons are a lot better.
A while ago I thought that all this hard work was just to challenge me and “optimally use my brain potential”. Recently I realized that it is not why I did it. Actually I remembered a good quote that was thriving me through choices I have made. “Successful is not who opens the right doors. Successful is who closes the least of them.” Overcoming challenges are the things that we can look back to and say that we did not close any doors, rather creating new opportunities. And if we are not happy with the result we can then choose the option what suits us best, but not before. In my opinion experiencing challenges makes us better at who we are. I am extremely happy to have learned both success and failure during challenges that keep improving me.

Photos: private collection, Siim Solman
Autor: Jaak

Kõlab vist veidi kummaliselt, kuid selline teistsugune päev oli meil koolis 20.novembril ja mina aitasin seda läbi viia. Huvijuht võttis minuga ühendust kuskil teise veerandi alguses, et kuule teeks ühe vahva päeva, mille keskmeks oleks vesi. Meil on siin looduskallakuga kool ja mina olin muidugi kohe nõus aitama. Plaan oli selline, et iga õpetaja aitaks kuidagi sellele päevale kaasa ja tegeleks enda tunnis vee teemaga. Lisaks pidid kõik tulema kooli siniste või valgete riietega, et õpilastel ka veidi põnevam oleks. Õpilaste jaoks mõtlesin välja, et nemad teevad klassi peale plakati. Iga klass sai oma teema, mille kohta nad infot pidid otsima ja siis kauni plakati valmis meisterdama. See toimus muidugi enne tähtsat päeva. Ma küll kartsin, et mis siis saab, kui lihtsalt mõni klass ütleb, et aga meie küll ei viitsi. Õnneks sellist asja ei juhtunud. Kuigi üks klass küsis küll aga plakat oli neil õigeks ajaks valmis. Plakatid said koridoridesse üles riputatud, et õpilased saaksid nendega tutvuda, kuna plakatitel oleva info kohta koostasin viktoriini küsimused. Kahekümnes november algas minu jaoks meeletu jooksmisega, et kõik oleks ikka korras ja kogu kooli jaoks kogunemisega, kus mudilaskoor laulis veeteemalist laulu, tantsutüdrukud näitasid meile lindikava  ja mina tutvustasin päeva üldiselt. Kunstiõpetaja oli õpilastega teinud vahvaid pilte koridori seintele ja kaunistanud kooli veidi rohkem vee teemaliseks. Viktoriin kulges rahulikult ja juba samal päeval said klasside parimad diplomid kätte. Noorem vanuseaste käis tutvumas kohaliku veepuhastusjaamaga ja päev jõudsiki õnneliku lõpuni. Meil oli planeeritud ka maitsevee degusteerimine, kuid kahkuks jäi käsitöö õpetaja haigeks ning nii kiiresti ei suutnud me ümberkorraldusi teha. Noh ikka juhtub Õpetajad ja õpilased olid rõõmsad, et midagi teistsugust sai tehtud ja minul oli hea meel, et õpilased uut ja huvitavat teada said ning väikest vaheldust igapäevasesse kooliellu.

 26-30 novembril toimus meil koolis reaalainete nädal ja 28. novembril korraldasin “Meelte viktoriini”. Söögivahetundide ajal kogunesime paksendisse, et iga klassi kolm esindajat saaksid võtta mõõtu erienvate meelte tundmises. Nooremad ja vanemad muidugi eraldi. Erinevates punktides pidid õpilased lahendama ülesandeid kasutades ainult oma meeli. Kõikide jaoks oli see põnev ja veidi ka naljakas. Kui sa vaatad enda kaasõpilast, kes seisab ühel jalal, silmad kinni ja käed kõrgel peakohal ning püüab kõigest väest tasakaalu säilitada, siis ajab see veidi itsitama küll Kõikidele meeldis viktoriin ja oli mõnus enda vahetundi veidi teistmoodi sisustada. 

Õpetaja Toomesaar on Jüri Gümnaasiumi põhikooliklasside ees seisnud õige pea juba 4 kuud. Pikad tööpäevad ja -ööd, vähem või rohkem ebaõnnestunud tunnid ning põhjalik eneseanalüüs ja -süüdistamine, kokku kuivanud rahakott ning üha raskemad valikud toidupoodides. Kas olen oma otsust kahetsenud?

Tunnistan, septembri lõpus küsisin endalt üle, kas olin ikka teadlik, millega end Noored Kooli programmiga liitudes seon, aga jõudsin järeldusele, et olin vägagi hästi kursis. Sellele küsimusele vastuse leidmisest alates pole ma kordagi isegi tulnud mõttele oma valikut ringi kaaluda. Pigem tunnen päev päevalt, et kui saan selle tohutult üüratu väljakutsega hakkama, saan hakkama pea kõigega, millele piisavalt pühendun!

Jah, endiselt olen väga väsinud ning aeg-ajalt tahaks meeleheites põrandale viskuda ja karjuda midagi keeles, millest ma isegi aru ei saa. Jah, aeg jookseb endiselt eest ning seda ulmelises tempos. Kuidas on võimalik 24 tunni sisse mahutada need tervislikud 8 tundi und, 5-6 ainetundi õpilaste ees ehk siis u. 8-10 tundi koolimajas, 6-8 tundi vaba aega, kuhu peab mahtuma ka u. 5 tundi lisakoolitööd tundide planeerimise ning tööde parandamise näol?! Keskmine unetundide arv (t)ööpäevas on mul praegu veel vaid 5 tundi, samas – esimese veerandi algul oli see pelgalt 4 tundi. Progress! Areng on ka see, et ma pole mitu kuud kooliunenägusid näinud, väga üksikud erandid välja arvatud, needki pigem klassiruumist väljapoole jäävas kontekstis.

Kõige suurem väljakutse on aga jätkuvalt õpilastega parajalt sooja kontakti saavutamine. Olen nii mõnegi koolipäeva lõpus klassiruumi aknast välja vaadanud ning mõelnud, kas ja mida teen valesti, et ma nii paljude õpilaste jaoks olen karm ja kuri krunniga tädi, kes liigseid nõudmisi esitab. Samas on üha enam tekkinud neid säravaid ja soojasid naeratusi, positiivseid tervitusi koridorides, mingisugust kokku kuulumise tunnet, huvi teatud protsesside vastu, initsiatiivi oma õpiülesannete tegemiseks, seda vaikselt kuulamise momenti klassiruumis, mis võtab mõnikord südame alt õõnsaks – tõesti, neid huvitab see, mida räägin. Need hetked on minuga üha sagedamini ning tugevamalt kaasas.

Mis puudutab õpetaja töökoormust ning riigi poolt pakutavat palka, siis ma ei viitsi sellest isegi enam rääkida mitte. Visates siia kõrvale kohe nt riigi jaoks ühe olulisema teema, mis on iibe tõstmine, siis perekonda sellise palga juures mina iial luua ei julgeks, vaevalt saan iseendagagi hakkama. Rääkimata sellest, et kui ühel hetkel peaks nt lapse kõrvalt veel tööle tagasi minema, jääks oma laps selle meeletu koolitöö kõrvalt kindlasti piisava tähelepanuta. Kokkuvõttes on haridus-, ent ka nt maksusüsteemi ülesehitus nii vale kui veel olla saab, aga muudatused, reformid, mida suure suuga välja hõigatakse, on kõik enamasti kosmeetilised, et valimisteks vajalikud linnukesed potentsiaalsetele valijatele nina alla heita. Püüan säilitada kohati naiivset usku muutuste võimalikkusesse ka Eesti poliitilisel maastikul.

Nüüd aga – pärast pisikest virtuaalkraaksatust – pean sukelduma tagasi koolitöösse, sest õpetaja töönädal algab juba pühapäeval. Pean pidama plaani, mis järjekorras parandada kontrolltöid ja vihikuid, et kõige selle järel viimaks esmaspäevaseid tunde kavandada ning materjale ette valmistada. Hommikuti luban endale tihti liigset uimerdamist ning õhtuti kirun end siis maa põhja, et päeva hoogsamalt käima tõmmata ei suutnud. Loodame, et täna läheb teisiti…

Triin T., 6. lend

Kui ma kurtsin kolm nädalat tagasi, et ma olen väsinud, siis see ei olnud veel midagi. Tänaseks olen ma nii väsinud, et ei ole suutnud isegi oma ajaveebi regulaarseid sissekandeid teha.

Viimaste nädalate parim tunne on see, et olen leidnud oma unistuste töö – koolis olen ma õnnelik ja tunnen, et teen õiget asja, aga mis puutub kõigesse muusse, siis mulle tundub, et ma ei suuda enam… Olen kogu aeg väsinud, jään istudes ka juba magama, siis püüan jälle uusi tunde ette valmistada, teha kõike paremini ja paremini.

Tulemuseks on magamata ja vigisev õpetaja, hästi planeeritud tunnid, valutav selg, lisaks sellele parandamata tööde hulk aina kasvab, sest mul ei ole töönädalal enam jõudu kõige sellega tegelemiseks. Aga õnneks on mul ees vaba nädalavahetus, et kõik jutukesed, kontrolltööd, loovtööd tagasisidestada ning esmaspäevased tunnid ette valmistada.

Neljapäeva hommikul ärkasin 20 minutit enne seda, kui pidin klassi ees seisma. KUIDAS? Kui väsinud ma pidin olema, et ei kuulnud isegi kella enam, õudne. Kui ma õppealajuhataja Silmele ütlesin, et magasin sisse, siis ta lohutas mind: “Hahaha, see oli esimene kord, aga kindlasti mitte viimane, kõigil juhtub.” Tundsin end nüüd juba ette süüdi, et äkki magan uuesti sisse.

Magamine üldse on viimasel ajal väga väheldane nähtus ja siis kui ma magan, näen unes oma õpilasi, isegi magades ei suuda end enam päriselt sellest süsteemist välja lülitada.

Kunagi ma naersin selle üle, kui Noored Kooli 5. lend rääkis sellest, et raskeks läheb. Pean ütlema, et raske ei ole koolis, raske ei ole lastega, aga raske on aja ja elu planeerimine. Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi peredega inimesed suudavad end kooli ja kodu vahel jagada, mina ilmselt ei suudaks, aga loodetavasti ka need oskused kasvavad ajaga.

Aga lapsed hoiavad mind tegusana ja ega see vaheaeg ka enam kaugel ole, kaks nädalat pingutust veel ja siis saab natuke puhata, piparkooke süüa ja jõuluvana oodata.

6. lennu Laura-Liisa