Külaskäik Kallahti Põhikooli (Kallahden peruskoulu)

27. jaanuaril külastas Noored Kooli IV lend Helsingis asuvat Kallahti Põhikooli, et saada ülevaadet sealses koolis toimuvast ning tutvuda Soome haridussüsteemiga, mida peetakse maailmas haridusimeks. Järgnevalt saate lugeda meie ühist kokkuvõtet antud käigust.

Kallahti Põhikoolis õpib ligikaudu 500 õpilast vanuses 7-15. Kooli õpilastest 1/3 on immigrandid / immigrantide järeltulijad. Peamised etnilised grupid on somaallased, venelased ja eestlased. Kooli asukoht on Ida-Helsinkis, kus on paljude sisserännanute elupaik. Koolipäev kestab üldjuhul 6 tundi. Klassiruumis kestab tund 45 minutit, sellele järgneb 15 minutit pausi. Õpilasi on klassides keskmiselt 20-25, algklassides umbes 12, 7.-9. klassis umbes 15. Lisaks aineõpetajatele/klassijuhatajatele töötavad koolis eraldi 3 erivajadustega õppijate õpetajat ning mõned assistendid, kes roteeruvad erinevate klasside ja tundide vahel vastavalt vajadusele. Koolis töötab ka kolm eesti õpetajat.

Oma soome visiidi põhjal kujundasime enda arusaama Soome haridusime alustaladest. Need olid järgmised:
• Õppimine on kulgemine: loomulik ja rahulik protsess, millses asjaosalised koos liiguvad; ajasurvet ei looda, igal sammul tulemusi ei rõhutata.
• Kooli tullakse õppetööd tegema; ei olnud kuulda väljaöeldud vastuseisu või „ei viitsi“-t.
• Õpetajate väga head suhtlemisoskused: sõbralikkus, kuulamine, selgete sõnumite ütlemine, asjalikkus, rahulikkus, kannatlikkus, positiivsus, võrdne suhtumine õpilastesse; hääle tõstmist ei märganud ühelgi korral.
• Õpetajate ja õpilaste suhted, mis põhinevad vastastikusel mõistmisel ja austusel.
• Põhikool on reeglina gümnaasiumist eraldi, moodustades omaette terviku.

Olgu siinkohal ära toodud mõned tegevuspraktikad, mida külastuse jooksul märkasime ning mis võiksid omada tähendust ka meie kontekstis.

Ãœlekoolilised
Erivajadustega õpilaste juhendamine (sarnaselt nii õppimis- kui käitumisprobleemide puhul): süsteemne lähenemine õpilastele, kellel on probleeme õppimise või käitumisega
• Koolis on kaks klassi diagnoositud õppimislike erivajadustega õppijatele või tõsiste käitumisprobleemidega õpilastele (üks 1.-6. klassi lastele, teine 7.-9. klassi omadele), klasse juhendavad eripedagoogid. Lisaks töötab on oma klass kolmandal eripedagoogil, kes juhendab õpilasi, kellel on ajutisemat sorti õppimislikud või käitumuslikud erivajadused.
• Tundides annavad õpetajad õpilastele vajaduse ilmnemisel kollase kaardi hoiatusena ja seejärel punase kaardi, millega kaasneb eneseanalüüsi lehe täitmine ning õpilane lahkub klassist ja läheb selleks tunniks erivajadustega õppijate õpetaja klassi (samas ei rakendata süsteemi üheselt mõistetavalt kõigi õpetajate poolt).
• Neljapäeva hommikuti tulevad 1. tunniks kooli kõik õpilased, kes on saanud punaseid kaarte ning teevad poolelijäänud tunni töö ära erivajadustega õppijate õpetaja juhendamisel.
• Õpilane, kes saab teist korda punase kaardi, jääb erivajadustega õppijate õpetaja klassi terveks päevaks.
• Kui õpilase käitumise või õppimisega on suuremaid probleeme, läheb ta neljaks nädalaks läbima programmi erivajadustega õppijate õpetaja juhendamisel. Pärast seda tehakse otsused järgmiste sammude suhtes.
• Igal nädalal kohtuvad eripedagoogid, juhtkond, et arutada läbi probleemsed õpilased ja järgmised sammud nende osas.
• Koridorides märgatud ebasobiva käitumise kohta tehakse õpetajate toas märkmeid vastavale pabertahvlile, pannes kirja õpilase nime ja teo jmt.

Õpetajate ja juhtkonna koostöö
• Kõik õpetajad on aineüleselt jagatud nelja gruppi, sh õpetajate täienduskoolitus ja õpetajate heaolu. Igal grupil on umbes 5 konkreetset ülesannet. Iga grupi eestvedaja kohtub kord nädalas juhtkonnaga.
• Ainesektsioonides kohtutakse kord iga nelja nädala tagant.
• Koostööülesannete täitmiseks on õpetajatel nädalas kolm tundi tasustatud tööaega.
• Õpetajate toas on väga mõnus ja sõbralik õhkkond, vahetunniti on see melust tulvil. Reedeti pakub juhtkond väikseid snäkke.

Klasside ja klassijuhatajate koostöö
• 1.-6. klassini õpetab klassijuhataja valdavat osa ainetest.
• 7.-9. klassini on „klassijuhatajatund“ igal nädalal 15 minutit.
• Muudeks klassijuhatamisega kaasnevateks ülesanneteks on klassijuhatajatel üks tund nädalas tasustatud tööaega.

Klasside ja juhtkonna koostöö
• Igal aastal toimub vähemalt üks kohtumine iga klassiga, kus osalevad klassijuhatajale lisaks kooli juhtkonna liikmed ning tugipersonal.

Uute õpetajate värbamine
• Baasnõuded tulenevad üldnõuetest õpetajatele.
• Kallahti Põhikool soovib leida õpetajaid, kes soovivad arendada kooli ja haridust, katsetada uusi asju.
• Intervjuudel küsitakse ka seda, mis on see „ekstra“, mida uus tulija soovib kooli tuua.
• Valikusse on kaasatud juhtkond ja ainesektsioonide esindaja.

Klassid
• Klassid on tundide ajal lukus. Kui õpilane tundi hilineb, siis ta koputab, et talle uks lahti tehtaks ning ta sisse saaks.
• Klassides on kriiditahvlid, aga ka projektorid / smarttahvlid ning dokumendiprojektorid.
• Klasside seintel on ainealased postrid jm, ent see ei ole seotud visioonide, eesmärkide jmt.
• Kapid ja riiulid on mugavad õppematerjalide hoidmiseks (nt pikad riiulid tahvli all).
• Igas klassis on kraanikausid, mille kohal nõudekapid.
• Klassides on seinal/kapi küljes salvrätihoidjad salvrättidega, mida õpilased saavad vajaduse korral võtma minna.
• Kasutatakse taaskasutatavat paberit.
• Klassides on kõlarid, mis on ühendatud kooli keskse heli-/kõnepuldiga – tundide ajal tulevad sealt üsna sageli ilma (vähemalt meile teadaoleva) eelhoiatuseta ülekooliliselt olulised teadaaned.

Mida väärtustatakse?
• Õpetajate ja õpilaste suhteid
• Avatud diskussiooni

Huvitav traditsioon (ülelinnaline algatus)
• Igal koolil on võimalik aasta jooksul saada 4 000 eurot ühe konkreetse tegevuse jaoks. See tegevus selgitatakse välja läbi demokraatliku valimisprotsessi.
• Esimene samm on ideede genereerimine ja arendamine klassides, mille tulemusena valitakse terve klassi peale üks idee, mida esitada õpilasesindusele (koosneb iga klassi ühest esindajast 1.-9. klassini).
• Õpilasesindus valib sealt välja neli ideed, mis esitatakse hääletamise jaoks kogu koolile.
• Välja valitud idee meeskond kaitseb ideed linnavalitsuses.
• Positiivse tulemuse korral saab kool 4 000 eurot idee elluviimiseks.

Tundides
• Mõnd tundi alustati püsti seistes, mõnd istudes.
• Tunni algus ja lõpp on „kulgevad“ – ei tehtud suuri algus- ja lõputseremooniaid, tunnist ei moodustatud eraldi tervikut.
• Tunnid lõppesid kodutöö andmisega.
• Vaadeldud tunnid toimusid pigem traditsioonilisi õppemeetodeid kasutades.
• Õpetajad üldjuhul eriti eraldi materjale ette ei valmista. Pigem kasutatakse õpikut, töövihikut, vihikut.
• Harjutuste kontrollimiseks näitasid õpetajad vastuseid dokumendiprojektoriga tahvlile.
• Õpilased tundides ise väga suurt aktiivsust üles näidanud. Nad tegid tunnis kaasa, kuid aktiivset õppimist ei näinud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et peamine erinevus Eesti ja Soome koolielu vahel on seotud baasväärtustega. Kool on loomulik osa inimese elust, kuhu tullakse õppima. Õppimine ei ole seotud stressiga. Sellist baashoiakut on võimalik kujundada üksnes järjepideva tööga ning muutused ei tule üleöö. Kui Soome on tegelenud oma haridusreformidega alates 1970ndatest aastatest ning esitanud neid küsimusi, mida meie alles praegu, siis kõigi eelduste kohaselt on meil veel pikk teekond minna.

NK 4. lend

Meie suurepärane koolitusnädal Chicagos on selja taga ja on viimane aeg jagada muljeid! Kuulsime lugusid 17 erinevast riigist, külastasime igaüks 3 erinevat Chicago kooli, osalesime aktiivselt diskussioonidel ja dispuutidel, järgisime 5 päeva õppimisgraafikut, mis algas hommikul kell 6 hommikusöögiga ja lõppes kell 18 päeva kokkuvõttega ning sellele järgnesd alati ka arutelud vabamas vormis. Oleme saanud aru, et meil on Eesti haridusmaastikul palju asju, mille eest tänulik olla – näiteks koolimajad, millel on ees aknad ja uksed ning kus on olemas elekter, rääkimata arvutitest, internetist ja dataprojektoritest! Samas seisavad meie ees teistsugused väljakutsed – näiteks õpilasekesksete mõttemallide ja koolipere ühiste väärtuste puudumine paljudes koolides.

Chicago koolitusnädala läbivaks motoks sai „do different, not more“, mis ühelt poolt tähendab seda, et meil ei ole erinevates Teach For All võrgustikku kuuluvates riikides mitte ilmtingimata rohkem või vähem lahendusi ootavaid probleeme, vaid need väljakutsed on lihtsalt erinevad. Teiselt poolt ei ole nende lahendamiseks vaja mitte alati rohkem tööd teha ja rohkem panustada, vaid teha midagi teistmoodi. Oleme seda sel nädalal läbi kogemusliku õppe omal nahal tunda saanud ja kindlasti kavatseme seda ka sarnasel moel tutvustada oma mõttekaaslastele Eestis – Noored Kooli 4., 5. ja nüüd juba peaaegu komplekteeritud 6. lennu liikmetele!

Lisaks vahetutele elamustele ja kogemuste omandamisele saime tunda Teach for All võrgustiku tähendust. Tunda, et on olemas nii palju motiveeritud noori inimesi üle terve maailma, oli midagi südantsoojendavat. Tunnet, et Sa oled üks nendest, kes tõesti töötab ühiste eesmärkide nimel, samu väärtusi hinnates, on tunda ka Noored Kooli koolitustel, kui näed oma lennukaaslasi – samas tunda end osana globaalsest võrgustikust, on midagi teistmoodi erilist. Meil tekkis tunne, et oma mõtete ja mõne ideega ei muuda me mitte ainult enda klassiruumi, vaid suudame seda teha kogu maailmas ja seda Teach for All võrgustik meie jaoks tähendabki. Oli uhke tunda osalisena milleski nii suures! Oleme siiralt tänulikud Noored Koolile võimaluse eest saada uusi kogemusi, kohtuda niivõrd positiivselt laetud inimestega ja loomulikult ka võimaluse eest reisida ja näha ära üks maailma suurlinnadest – Chicago! See reis muutis kahtlemata nii mõndagi meie töötamisest ülekoormatud mõtlemises ja jääb üle vaid nende muutuste mõju ära oodata Soovitame sellist õppimiskogemust soojalt ka oma lennukaaslastele ja tulevastele mõttekaaslastele. Õpetajatel võib olla küll madal palk ja palju tööd, aga millised võimalused ühe noore inimese elukäiku mõjutada või koguni muuta! Kõige aluseks on tahe ja meie päris kindlasti tahame!

Pildil vasakult: üks Noored Kooli asutajatest Artur Taevere, Noored Kooli õpetajakoolituse juht Pille Slabina ning Noored Kooli 5. lennu osalejad Kristel Päll, Karin Pool ja Mihkel Kõrbe Teach For All poolt korraldatud koolitusel Chicagos

Chicago reisist inspireeritud Karin, Kristel ja Mihkel

Koolivaheajal avanes mulle suurepärane võimalus külastada kahte erinevat Soome kooli. Reisisellideks olid toredad kolleegid Pelgulinna Gümnaasiumist.

Koolideks olid Metsokangas Comprehensive School ja Oulu International School. Koolide tutvustused on järgnevad:

Sealt Eestisse naastes võtsin kaasa kolm mõtet, mida oleks tore ka Eestis näha.

Klassidevahelised koostööprojektid

Koostööd ei teinud koolides mitte ainult samas vanuses lapsed vaid koos töötasid nii tundide siseselt kui ka väliselt erinevates vanustes lapsed. Koolides toimusid ühisüritused erinevatele vanustele, mida toimub  ka meil. Kuid sellele lisaks oli õpilastevaheline koostöö ka ainetundide siseselt. Üks näide oli inglise keele vallast, kus korra nädalas pidasid koos inglise keele tundi  4. ja 9. klass. Õpilased viibisid koos koolitunnis ja külastamise hetkel tegid koos oma kooli keelesõnastikku – õpilased käisid koos kooli peal pilte tegemas ning siis tegid koos arvutit kasutades valmis lühisõnastiku. Vanemad õpilased õppisid nooremate eest vastutama ning nooremad õppisid vanematega koos töötama.

Ainetevahelised koostööprojektid

Ainete integratsioon on ka meie õppekavades oluline teema, kuid ühes külastatud koolis nähtu avaldas mulle tõesti muljet. Ainetevaheline koostöö ei toimunud mitte ainult kahe aine vahel vaid palju enamate. Üheks näiteks oli sõdade temaatika käsitlemine. Selle olulise teema käsitlemisel tegid koostööd nii soome keele õpetaja, kirjanduse õpetaja, võõrkeelte õpetaja, ajaloo õpetajad, ühiskonnaõpetuse õpetajad ja isegi kunstiõpetuse õpetajad. Erinevate nurkade alt suurtele teemadele lähenemine pakkus õpilastele võimaluse väga sügavalt teemasid analüüsida.

Tugisüsteemid

Peale selle, et koolides eksisteerisid abiõpetajad, kellest on kindlasti väga palju kasu oli väga selgelt näha ka üldist koolide vaimsust. Õpilaste toetamine oli oluline, õpetajate kontakt vanematega oli oluline ja sellises rahulikus keskkonnas tundusid ka õpilased rõõmsamad. Peale õpilaste toetamise oli mõlemas koolis oluline ka õpetajate toetamine – õpetajate tööaega oli sisse planeeritud aeg selleks, et igasuguseid koostööprojekte planeerida, teiste aineõpetajatega ning vanematega suhelda.  Mõlemas külastatud koolis olid väga karismaatilised juhid, kellel oli oma visioon sellest, milline peaks nende kool olema ja nad abistasid õpetajaid igati, et selle eesmärgini jõuda.

Kindlasti ei ole Soome koolisüsteem ideaalne ja oma muresid on ka neil, kuid kindlasti on oluline oma naaberriigi koolisüsteemiga tutvuda ja sealt parimaid ideid laenata! Soovitaksin huvilistel küll valida külastamiseks mõne lähedamal asuva kooli, sest reisi ainsaks miinuseks jäi kokkuvõttes vaid pea 8 tunnine bussisõit

Kristi, 5.lend

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal. Kuidas kasvatada ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? (muide, see haakub väga minu isikliku eesmärgiga õpetajatöös) Lahendusi oli seinast seina, nii et lisan nad siia kriitikameeleta tähestikulises järjekorras:

• Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve?
• Insenerivõistlused.
• Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vor- und Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
• Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
• Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
• Külastused firmadesse.
• Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad.
• Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
• Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
• Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.
• Tagasi Kooli!
• Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
• Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
• Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
• Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses.
• Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
• Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja.
• Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
• Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).

Õpetajatele tuleb uus aasta kaks korda aastas: 1. septembril ja 1. jaanuaril. Minu esimene kogemus uue kalendriaasta saabumisega koolis näitab, et koolielus ei ole aastanumbri vahetumine pooltki nii tähenduslik kui septembri saabumine. Küll aga olid õpilased täna, uue aasta esimesel koolipäeval palju rõõmsamad ja rahulikumad kui vahetult enne jõule, mil nendega viimati nägime.

Viisin neile täna kommi, et teine pool meie õppeperioodist tuleks magusam kui esimene! Nagu leidliku õpetaja puhul ikka, ei saanud õpilased kommi ilma tagamõtteta. Selle alusel, millise kommi keegi valis, oli hea neid gruppidesse jagada, et rühmatööd tegema hakata Et grupid pidid olema 3-liikmelised ja õpilasi on klassis 20, tuli osta 7 pakki erinevat kommi! Need, kes mind poes juhtusid nägema, mind vist küll päris normaalseks ei pidanud, aga ega see õpetajarahvas, eriti veel Noored Kooli rahvas, päris normaalne ei olegi!

Talvepäevadel oli juttu sellest, kuidas paljud meist loodavad pärast jõuluvaheaega „uuele tulemisele“ – vaheajal valmisid uued tööplaanid ja motivatsioonisüsteemid ning pärast lühikest kahte nädalat (ja õpetajaametis on nädalad tõesti lühikeseks kulunud!) on nüüd aeg neid katsetama ja rakendama hakata. Minu uus individuaalne lähenemine tundus õpilastele meeldivat – sai see ju nendega juba detsembris kokku lepitud. Palju küsimusi neil ei tekkinud, nii et esialgu tundub olevat piisavalt lihtne, et kõik sellest ühtemoodi aru saaksid. Elame, näeme!

Uuel aastal uue hooga,

Karin

Tartu Kutsehariduskeskuse ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Suhete loomine on kõige alus

Alustasin eelmisel õppeaastal innustunud uue õpetajana koolis tööd. Valmistasin suure rõõmuga tunde ette, kujutledes vaimusilmas, kui põnev ja äge saab homne päev olema – kõik läheb ju täpselt nii nagu tunnikavas kirjas. Krahh! Reaalsus oli hoopis teistsugune. Olin unustanud kõige tähtsama – tund sünnib õpetaja ja õpilaste koostöös. Tunnid võid ette valmistada ühe päevaga, kuid suhete loomine võtab aega ning nõuab tähelepanelikkust, paindlikkust, iseenda jaoks selgeks mõeldud väärtusi ja eesmärke, pühendumist ning mõistmist.

Algus oli raske! Õpilased panid mind nii mõneski tunnis proovile. Mõni marakratt keeldus kaasa töötamast. Tuli ette tunde, kus õpilased kiskusid omavahel tüli, mindki on üks korda “sinna sooja kohta” saadetud. Lauad ja toolid on lennanud, tunnitööd on saatnud ropud laulud.

Tähtis on mitte unustada seda innustunud ja rõõmsat algajat õpetajat, kes vaimustusega mõtles, mida põnevat järgmises tunnis teha! Poolteist aastat on möödas ning ütlen julgelt, et mul on mu õpilastega head suhted. Õpilased on need, kes teevad minu töö väärtuslikuks!

Jah, tõusen iga hommik kell 6.00, et jõuda õigeks ajaks tööle. Mõni päev on tunne, et tänaseks mul küll energiat ei jätku, väsimus on nii suur! Istun uneledes rongis ning proovin tööpäeva alguseks jõudu koguda. Siis aga juhtub midagi ootamatut. Minu kõrval seisab seesama õpilane, kes mind eelmisel aastal “sooja kohta” saatis ja laua lendama pani: “Tere, õpetaja! Kas ma tohin Teiega ühineda?” Ãœhtäkki tunnen, et energia on tagasi ja jälle tuleb meelde, miks ma seda tööd teen!

Iiris
Noored Kooli 4. lend

Kui endine õpilane kirjutab sellise kirja, tuleb heldimus peale küll:  ”Õpetaja, kui sa tagasi kodus oled, siis tule rattaga külla. Kas sa tead, kus ma elan? Mul on sulle nii palju rääkida, võiksin terve öö ja päeva ainult rääkida.”

Õpilaste siirusel ei ole piire.

Minu kodu on minu kindlus. Sobib ka klassiruumi kohta (seal veedangi väga suure osa oma ajast). Ehk siis minu klassiruum on minu kindlus.  Selle tõdemuseni olen jõudnud nüüd 2. aastal, kus mul on oma klassiruum. Minu esimesel õpetamisaastal mul seda „luksust“ ei olnud. Olin siis vahetundides justkui kaamel, kes ühes käes tassis CD makki, teises pabereid, kaenla all olid õpikud ning üle õla visatud kott tunni läbiviimiseks vajalike abivahenditega, sõrme otsas järgmise klassi võti, mis 1. korruse valvurilt võetud ja siis 4. korrusele ronitud. Kui tund algas, tundsin end kui sissetungija kellegi teise territooriumil, sest pidin endale teise õpetaja laual ruumi tegema, üles riputama oma postrid ning korraldama klassi nii, nagu mina seda tahtsin. Tunni lõpus olin kui koristaja, kellel on paari minuti jooksul vaja taastada klassi endine seisukord ning siis algas uuesti kaameli staatus, mille vahepeal oli vaja ka 1. korrusele võtit vahetama jõuda. Ja nii 4 päeva nädalas. Tuleb tunnistada, et tunni kvaliteedile mõjus see negatiivselt, sest nii mõnigi kord helises tunnikell, kui ma alles kogu oma kaasavaraga klassi jõudsin.2. aastal on asi täielikult muutunud. Mul on oma klassiruum. Küll väike, aga mulle meeldib.  Enne 1. septembrit tõstsin mitu korda mööblit ümber.  Seintele said erinevad õppimisatmosfääri soodustavad ning kujundavad plakatid, tsitaadid, joonistused, õpilaste tööd, kokkulepped õpilastega, parimate sein jne. Aga mis ma siin pikalt räägin, vaadake pilte. Igal juhul on mulle andnud juurde kindlust ja loomingulisust ning paranenud on ka õppekvaliteet.

Pildid: http://bit.ly/vUQLT5

Jah, 3. aasta õpetajana pakub ikka veel üllatusi. Aina paremaks läheb!

Käisin eile oma klassiga metsas, st mul oli ainult kolm esimest tundi, ülejäänud kolme tundi asendasid teised õpetajad. Muu hulgas asendas üks õpetaja minu 6.b klassi eesti keelt. Mina mõtlesin õpilastele töö ja panin tööjuhendi õpilastele kirja, asendusõpetaja valvas, et õpilased tööd teeks. Täna hommikul klassi jõudes leidsin üllatuse:

Nimelt on mul klassis üks väike valge tahvel, kuhu teen tunni ajal märkmeid, nt kellel kodune töö tegemata, kes töötavad eriti aktiivselt kaasa ja saavad plussi, kes saavad ebaviisaka käitumise eest miinuse jne. Minu 6.b oli eile pärast tundi tulnud ideele mind üllatada (ju neile siis meeldis ülesanne). Nunnususe tipp!:)

Sel nädalal avastasin oma klassi tahvlilt ka sellise meistriteose (autoriks keegi minu enda 6.a klassist):

Aitäh, Saue Gümnaasiumi 6. klassid! Te olete vinged!

Õnnelik õpetaja Kerli